Lähedane Iisrael

Karu tänavat Tallinnas võib pidada Eesti juutluse keskuseks. Siin asuvad 175 õpilasega Tallinna Juudi Kool, Eesti Juudi Kogukonna hoone, 2007. aastal valminud sünagoog ning koššertoidu restoran Moses.

Aasta lõpuks peaks valmis saama ka kogukonna hoonesse rajatav Eesti Juudi Muuseum, kus leiab jäädvustamist juutluse ajalugu Eestis 19. sajandi teisest poolest kuni tänapäevani. Lisaks püsiekspositsioonile tuleb siia ka arhiiv ja raamatukogu.
Juudi muuseum Eestis
Muuseumi rajamise on oma õlule võtnud Iisraelis elav Mark Rõbak, keda on viimasel ajal üha sagedamini Eestis näha. Nüüdki on ta Tallinna tulnud lausa pooleks aastaks, enda sõnul selleks, et muuseumiga lõpuks ometi ühele poole saada.
Miks tegeleb Eesti juudi ajaloo jäädvustamisega inimene, kes elab Iisraelis? Eesti keelt veatult rääkiv Mark näib küsimuse mõttest mitte aru saavat, niivõrd loomulik tundub Eestist pärit mehele oma juurte vastu huvi tundmine. Esialgu hakkaski ta oma suguvõsa uurima ning alles seejärel huvitus Eesti juutlusest üldiselt. Rahvaloenduse andmetel elas Eestis kõige enam juute 1959. aastal – 5436, 2000. aastal aga kõigest 2134.
Mark emigreerus Iisraeli koos oma vanematega 1972. aastal. «Kuigi olin tol ajal 27aastane, ei teadnud ma maast, kuhu elama asusime, peaaegu midagi, sest Eestis ju tol ajal Iisraeli kohta midagi lugeda ei olnud ja keelt ma ka ei osanud. Mäletan, et kui tulime lennukist välja, lõi kuum õhk vastu, kuid sellest hoolimata oli ümberringi väga palju rohelust, ei olnudki vaid kõrb, nagu olin arvanud,» kirjeldab Mark oma esimesi muljeid.  
Kohustuslikud keelekursused
Nõukogude Eestist tulnud noormees lõimus Iisraeli ühiskonda enda sõnul väga kiiresti. Selle üheks põhjuseks peab ta asjaolu, et ümberasujad saadeti tol ajal kohe heebrea keele kursustele. Nüüdsetel tulijatel ei olevat enam kohustust keelekursustel käia, mis viivat selleni, et näiteks endise Nõukogude Liidu aladelt tulnud juudid elavad sageli omaette rajoonides ja suhtlevad ainult vene keeles, ka tööd võib saada ilma kohalikku keelt oskamata. Matemaatiku haridusega Mark sai pärast keele omandamist tööd arvutifirmas IBM, kus ta töötas ühtekokku 30 aastat.
Mark on kindel, et huvitavamat maad kui Iisrael turistidele ei ole. Seal elamise kohta lausub ta, et idamaine elulaad võib vahetevahel päris väsitav olla. «Eesti on hoopis midagi muud kui Iisrael – see on mu sünnimaa. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem hakkab ta lapsepõlvemaad taga igatsema. Ma armastan väga Tallinna, ilusamat mereranda kui Eestis pole kusagil. Saan siin nautida vaikust ja rahu,» ei ole Mark kiidusõnadega kitsi ja tunnistab, et tänu eelmisel aastal Tallinna soetatud korterile on tal nüüd kaks kodu – siin ja seal.
Vastates küsimusele Iisraeli riigi tuleviku kohta, on mees napisõnaline, öeldes, et tulevik oleneb sellest, kui optimistlik sa oled.
Teadlik juudi päritolust
Hoopis resoluutsem on oma väljendustes Tallinnas elav vabakutseline ajakirjanik Irina Stelmach, kelle arvates praegune, kord kättemaksuaktsioone korraldav, kord araablastega läbirääkimisi pidav Iisraeli valitsus demoraliseerib oma rahvast ja töötab juudi riigi vastu, mis viib selleni, et hakatakse emigreeruma, sest keeruline on elada pidevas terrorirünnaku hirmus.
«Riigi juhtkond peab tegema poliitilise otsuse, mis saab olla üksainus – meie maa kuulub meile ja mingit teist riiki juudi riigi territooriumil ei saa olla,» on Irina kindel veendumus, mida ta ei väsi kordamast. Oma jutus kasutab ta muide sõnu «meie riik» nii Iisraeli kui ka Eesti kohta.
Irina isa on sõjaväelane ning pere tuli Eestisse viiekümnendate aastate lõpul. Kuigi nõukogudeaegses peres ei peetud kinni juudi traditsioonidest ega täidetud kombeid, teadis Irina varakult oma päritolu. «Tüüpiliste nõukogude inimestena ei tulnud minu vanematele lihtsalt pähe oma juurte vastu huvi tunda,» sõnab Irina. Esimest korda tundis ta uhkust selle üle, et on juut, Tartu ülikoolis õppides, kus õppejõududeks oli palju mujalt Eestisse tulnud juudi soost õpetlasi.
«Ühel hetkel jõudis mu teadvusesse, et nii mõnigi neist kirjanikest, keda olin armastanud, nagu Lion Feuchtwanger, Stefan Zweig ja paljud teised, on juudid,» vastab Irina pärimisele, millest sai alguse tema sügavam huvi oma päritolu vastu.
Leida oma kodumaa
Mõistmine, mida juutlus tegelikult tähendab, tekkis Irinal aga alles siis, kui ta käis ajakirjanikuna üheksakümnendate aastate lõpus esimest korda Iisraelis ja intervjueeris sealseid inimesi. «Pärast seda hakkasin väga palju Iisraeli, juutide ajaloo ja kultuuri kohta lugema ning sain aru oma rahva traagilisest saatusest ja sellest, mis võib minu maaga juhtuda. Mulle sai selgeks, et kui Iisraeli riik peaks hukkuma, siis hukkub ka lääne kultuur, sest selle aluseks olev kristlus kasvas välja judaismist.»
Irina peab ajakirjanikuna oma kohuseks aidata inimestel mõista, mis Iisraelis tegelikult toimub, ta on teinud muuhulgas ka tele- ja raadiosaateid ning filme. Tema sõnul on ajakirjandusel kombeks kujutada juute terroristidena.
«Kuid see ei ole ju nii. Juudid ei ole kunagi olnud ohtlikud riigile, kus nad elavad. Vastupidi, nad on alati olnud lojaalsed. Juudid tulid oma maale tagasi mitte selleks, et teist rahvast hävitada, vaid et leida kodumaa, mille Jumal on meile andnud,» sõnab Irina lõpetuseks ja kutsub kõiki kristlasi üles toetama Iisraeli riiki, mis aga ei tähenda, et tuleks nõus olla selle riigi valitsuse iga sammuga.

 

Monika Reedik