Läbi Punase mere

Möödunud nelipühi valguses on kohane rääkida vaimuliku harituse tähtsusest ühiskonnas. Või kui täpsem olla, siis Püha Vaimu väljavalamisega kaasneva armu mõjust meie maailmamõistmisele. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ning hakkasid rääkima võõraid keeli, nõnda nagu Vaim neile andis pajatada (Ap 2:4). Huvitav legend, kas pole. Olid nad täis magusat viina või mitte?
Vastus sellele küsimusele on kokkupõrkepunkt veendumuse ja instrumentaalse teadmise vahel. Võime teada Wittgensteini traktaati tõsikindlusest ja sellest lummatuna väita, et mitte miski pole siin maailmas kindel, kuid tark on see, kes loob enda ümber kindluse läbi veendumuse. Ei saa unustada kirikuisade ütlust, et kui Jumal tahab kedagi karistada, siis võtab Ta temalt mõistuse. Kõik muu teeb ta siis endale ise.
Vaimsus ei pea olema seotud kõrgkooli kraadidega, kuid hea koolitus loob eelduse valikuvabaduseks. Ka intellektuaalseks valikuvabaduseks. Valida Jumala poolt või Tema vastu. Ilkuda Tema üle või saada Pühast Vaimust inspireeritud. Tunnetuslikult ja säravate silmadega suhtuda maailma meie ümber kui kingitusse, mida me ei väsi tundma õppimast. Andides on küll erinevusi, aga Vaim on ükssama. Nii antakse ühele Vaimu kaudu tarkuse sõna, teisele aga taibu sõna sellesama Vaimu poolt (1Kr 12:4).
Jah tõesti, arm on mitmekülgne, kuid kõik tuleb ülalt. Ka võime õppida. Võime hariduse läbi saada harituks. Tihti parafraseeritakse ja vastandatakse haridust ja haritust ning öeldakse: ega haridus matsi muuda. Kuid seda juhul, kui selgepiirilisus asjade vahel vahe tegemises on minetatud.
Ühe rahva elujõulisus seisneb tema kultuurikihi paksuses. Mõnel doktoril võib see olla õhem, kui elu aeg enesetäiendamisega tegelenud vöörmündril. Professionaalne kretinism pole paraku enam sõnakõlks, vaid pigem tragöödia. Sest laia silmapiiriga ja igakülgselt haritud inimesi jääb üha vähemaks. Haridus on muutumas vahendiks millegi kiireks saavutamiseks – hea palga, positsiooni, töökoha, kraadi vm taolise.
Magistrikraad pole enam harituse märgiks, vaid on muutumas reaks meie CVs. Haridus on minetanud võime olla seisund. See aga on kaasa toonud kitsalt spetsialiseerunud ühiskonna ja need, kes on valinud püsiva seisundi tee – tee olla vaimustunud läbi ülalt tuleva anni, on jäetud ühiskondlikkus mõttes stepihuntideks.
Kuid mõtlemisprotsess on alati üksinduse ja vaikuse protsess. Mina ja Jumal, mina ja probleem. Lahendus kusagil käeulatuses, mis vaimustab ja valgustab. Veenab ja kindlustab. Võime olla veendunud, et meri tõuseb kahele poole lahku, kuid see veendumus peab tulema teadmisest. Teadmisest, mis tugineb kultuurikihi paksusele, mitte viielehelisele CV-le. Teadmisele, mis lubab isegi piiblipoeesia pinnal analüüsida ühiskondlikku mõtlemisprotsessi sügavuti ja vahedalt.
See on veendumus selles, et tarkuseannid antakse neile, kes otsivad. See on veendumus selles, et Punane meri tõuseb kahele poole lahku. Sest ka veendumus on seisund. Kui need kaks – veendumus ja haridus – taas kord üksteist leiavad kui seisund, mida taotleda, siis on eesti rahval lootust.
Jaan Tepp