Kus on lapsed ja noored, on küsimus number üks

„Kuni laste ja noorte puudumist kogudustes ei teadvustata ega astuta ühtegi sammu selle probleemi lahendamiseks, kasvõi niipalju, et plaani pidada või paar ajurünnakut korraldada, asuvad kogudused peagi end sulgema,“ nentis peapiiskop Urmas Viilma oma traditsioonilises sõnavõtus eelmisel nädalal toimunud kirikukogu istungjärgul. Kõneleja toonitas, et sellise stsenaariumi korral toimub see koguduste, mitte kirikuvalitsuse initsiatiivil. 

Selgitades olukorda meie luteri kirikus, kasutades empiirikaks viimase rahvaloenduse arvnäitajaid ja EELK-sisest statistikat, sõnastas kirikupea põletavamaks teemaks noore põlvkonna kaasamise küsimuse. Mul ei ole vastuseid, möönis ta, aga innustas saadikuid teemaga aktiivselt tegelema. „Kuni koguduste piirkondades on veel lasteaedu ja koole, on seal ka kriitiline hulk peresid, kellele oma tegevust suunata,“ märkis kõneleja ja kinnitas, et lasteasutuste olemasolu kohtadel näitab ära, kas kogudustel on tööpõld selles valdkonnas või on tegemist täiesti lootusetu olukorraga. 

On ju selge, et Eestimaal ongi maanurki, kus omaaegsetest kihelkonnakeskustest on noorem põlvkond uue aja tõmbekeskustesse kolinud. Siiski on piirkondi, kus kristliku laste- ja noortetöö vajakajäämise põhjus on muus ning seda ei saa põhjendada noorte perede puudumisega. „Tuleb püüda minna sinna, kus juba lapsed ja noored ees ootavad,“ leidis Viilma ja täpsustas, et koguduse nädalasisese tegevuse keskmes ei pea olema alati ainult kirikuhoone või pastoraat. 

Jah, ammu on möödas Nõukogude okupatsiooni aastad, mil kirik pidi oma tegevuse sõna otseses mõttes müüride vahel hoidma. Tänase päeva küsimus on, kuidas viia kiriku sõnum kirikust välja, ühiskonda. Kuidas anda see edasi uuele põlvkonnale, et kirik jääks elavaks. 

Toetudes rahvaloenduse tulemustele nimetas Viilma kolm linna, kuhu koonduvad luterlased: Tallinn, Tartu ja Pärnu. „Kõigist 86 000 luterlust omaks pidavatest inimestest elab just nendes linnades 35 000 ehk 40%,“ märkis Viilma. Kui vaadata nende linnade luteri koguduste liikmeskonna arvu ja noorte osa selles ning kõrvutada see näit piirkonnas rahvastikuregistri andmetega, siis on tulemus muidugi kõnekas, et mitte öelda hirmutav. 

Statistikaameti arvutustest tõi Urmas Viilma välja näitaja 26,5%, mis on kristlust omaks pidavate inimeste osatähtsus, kusjuures täisealistest eestlastest peab kristlust omaks 15,5% ja neist omakorda peab end luterlaseks 70% vastanutest (18% eestlastest on õigeusku, 3% esindavad muud kristlust ja 9,8% muud usku). „Meie jaoks mõtlema ja tegutsema panev ehmatav tõsiasi on, et keskmiselt on luterlust omaks pidav inimene Eestis 62 aasta vanune, kusjuures 49% ehk pooled luterlust omaks pidajatest on 65aastased või vanemad,“ nentis Viilma. Peapiiskop innustas kogudustes tõsiselt tegelema küsimusega, kuidas lapsi ja noori kogudusse tuua ja neid kiriku juures köita. On üleliigne lisada, et selle ülesande vajalikkuses ei peaks küll ükski EELK liige kahtlema. 

 

 

 

 

Liina Raudvassar,

peatoimetaja