Kus on kuningriigi ressursid?

Napid sissetulekud panevad proovile tööplaanid ja inimsuhted. Kiriku ja tema asutuste ressursid on keskmisest väiksemad. Siiski võib kirik teatud tingimuste täitmise korral end kuningriigina tunda, nagu seda vahel sümboolselt väljendatakse. Vähemalt väärikuse mõttes ja seda ka väheste ressursside juures. Sellisel puhul usume, et kuningal on vahendeid küll, aga kodanikele ei ole teada antud, miks neil ressursse napib. Mida siis teha?
Esmalt viitan sellele, et kiriku ressursid algavad suuresti seestpoolt, need peavad olema tasakaalus väliste tingimustega ning kasutama ümbritsevat keskkonda õigesti. Kuid peale selle on meile seatud tingimused, mida kodanikud selle riigi toimimiseks täitma peavad. Üks olulisemaid on juhis, et kuningriigis ei tohi olla omavahelist riidu (Mk 3:24). Kui seda tingimust ei täideta, on töövahendite puudus vaid väiksemat sorti häda.
Tülide põhjusi on palju ja põhjendusi veel rohkem. Üks väide kõlab sisuliselt nii, et mina seisan tõe eest ja tõega ei tingita. Küllap on see õige eeldusel, et tegemist ongi tõega. Aga sageli on tegu hoopiski erinevate tõekspidamistega ehk osatõdedega. Püüdkem saavutada neis asjus senisest paremat eristusvõimet, et me tõekspidamiste pärast sõdides ei kurnaks kiriku kui terviku veojõudu. Koostöö ja rahumeelsus säilitavad ressurssi.
Õnneks ei ole lugu tõega nii drastiline, kui näib. Tõde ei saa minu arvates omada, selles on võimalik osaleda ning sel juhul erineme me inimestena üksteisest tões osalemise määra ja viisi poolest. Seepärast kõlbame me halvasti tõe tõelisteks kaitsjateks. Tõe üheks tunnuseks on tõestumine. Muidugi võib see võtta aega, aga inimesel on ikka kiire. Inimese tões osalemine on otsekui puhtas vees olemine. Kui ikka karastavas vees ollakse, siis on lihtsam seda ära tunda kui kaldalseisjale tõendada. Kuid ilma tõe ja puhta veeta ei ole elu. Ka kuningriigis mitte.
Teiseks tasub mõelda sellele, et meie füüsiline, vaimne ja vaimulik tervis olenevad sellest, kui palju puhast vett me endast läbi laseme. Otseses ja ülekantud mõttes. Mitte ilmaasjata ei ole ristimise mateeriaks vesi. Vaimulik tervis ja vaimulikkus ei ole lihtsalt «mingi vaimsus», mis meid millekski ei kohusta, vaid pigem püsiv püüd olla näoga tõe poole. Meil pole vaja kasutada võõrast sõna spiritualiteet. Eestikeelne sõna vaim(sus) sisaldab mõtlemise jaoks kõike vajalikku, laskem vaid tuulel – vaimul – puhuda, ja siis ei suuda meid meie töös keegi takistada.
Kolmandaks järgneb samm seestpoolt väljapoole. Eestit katva territoriaalkiriku vastutus on suur, kuid ka tema võimalused on suured. Aga ressursid? Vist vähe pisukesed, miks muidu räägitakse koguduste liitmisest? Inimesi on vähe, aga mida teeme selleks, et nii ei jääks? Eks võimalusi ole mitmeid, üheks neist ka lähenev Lootuse festival, ebatäiuslik nagu meie ise ja ka meie igapäevased teod. Aga kas tegutsematus on täiuslik? Festivalil osaledes on hea teada, et nii selle kui ka iga muu meetodi või vahendi kasutamine ja seega ka tulemused olenevad suures osas kasutajaist endist.
Oskus ja takt on ikkagi kunst ning selle peab igaüks ise leidma – kui on, mida leida. Muusika teeb lõpuks ikka meister, mitte pill, mis on üksnes vahend meistri käes. Vahel võib kasutada ka kellegi teise pilli. Kes oskab, saab sellestki kasu. Kes ei oska, ei pruugi muidugi proovida. Piinlik endal ja paha teistel kuulata.
Enamasti on elus ikka nii, et kraav ei tule mitte labida, vaid põllumehe soovitud kuju ja suunaga. Ise tuleb määrata kalle ja juhtida vesi sinna, kuhu vaja ja kus ees ootavad suuremad veed, ootab sajanditevanune kiriku osadus. Seega, nii festivali pakutud võimaluse kasutamine kui sellest loobumine on otsused, mis vajavad igal üksikul juhul põhjendamist ning tehtavad valikud sisaldavad nii või teisiti vastutust. Arvestada tuleb ka külvi ja lõikuse seadusega ning nii mõnegi võimaluse kordumatusega, ning allutada taktika strateegiale.
Neljandaks tulevad taktikalised seigad. Vahel tundub, et oleme justkui mingis püsivas sõjas, kus rinde põhilõigud on vaimsus ja majandus. Sõja tulemuse otsustavad eesmärgipärane juhtimine, tahe, varustus ja reserv. Siin tähendab juhtimine nii sõna kui eeskujuga suunamist. Nii juhtis kunagi Sparta kuningas Leonidas kolmesadat spartalast Termopüülide lahingus. Majandussurutis võib aidata ka kirikul vaimsete ja aineliste väärtuste vahekorda selgemini määratleda. Kiriku osaks on otsida Jumala riiki ja tema õigust, muud antakse siis pealegi. Meie veendumus Jumala sõnas aitab kasvatada niisugust tahet, mis jaksab olla elu ja tegevuse liikumapanevaks jõuks, leida ja kujundada endale õige eesmärgi jaoks sobivad vahendid ning kasutada vajadusel tänuga ära ka napp varustus.
Oleme targad, kui peame kuulutuses ja õpetamistöös silmas seda, et kogu aeg moodustuks uus reserv. Reserv oma veendumustes kindlatest inimestest. Niisugune reserv võib olude sunnil mõnda aega elada ja süüa ka kehvemalt, kuid ta peab vastu. Tal on oma distsipliin ja põhimõtted, kõrgem usaldustase kolleegide ja terve kiriku toimimise suhtes ning koostöövõime. Eriliseks ressursiks on haritlaskond, mis on aga aeglaselt taastuv ega ole kiiresti muudetav. Hõlpsamalt muudetav on haritud inimeste parem ja sihipärasem kasutamine ning seda tulebki teha. Hea on pidada meeles tõsiasja, et ilma reservita ei ole rivi.
Lõpuks on kuningriigi spetsiifiliseks ressursiks oma kodanike kuninglik olemus. Seda kehastavad inimesed, kelle hind on nii kõrge, et neid ei saa ära osta; kelle väärikus on tagatud, nii et seda ei saa devalveerida. Need on inimesed, kelle süda ei ole kinni (liigsetes) asjades ja mida seetõttu ei saa murda; kelle mõte ei piirdu maisega ja seepärast ei saa seda vangistada.

Randar Tasmuth,
Usuteaduse Instituudi rektor