Kuritöö ja karistamatus

Mõni nädal tagasi tele-eetris näidatud filmis «Päkapikudisko» analüüsiti koolivägivallaga seotud probleeme.
Poisid kiusasid küll tüdrukut, kuid kool ei näinud selles probleemi, vähemalt mitte kooliprobleemi. Kui, siis oli probleem tüdrukus endas ja tema kodus. Lõpuks sai tüdruk peksa, jalgadega, nii et sinikad järel. Tagatipuks pandi tal juuksed põlema. Filmis räägiti ka viisist, kuidas vägivald veelgi hoogu juurde saab: kannatanu räägib õpetajale, too ütleb süüdlasele: «Ära enam tee,» kannatanu saab veel rohkem peksa või piinatakse teda senisest põhjalikumalt (et rohkem kaebama ei läheks!). Ja kui kool üldse probleemi tunnistab, räägitakse sellest kui koolielu paratamatust osast. Pealegi kaitsevad süüdlasi nende innukad vanemad.
Eelmistel nädalatel oli meedias palju juttu kahe õpilase väljaheitmisest Rocca al Mare koolist. Lapsevanemad ja lapsed oskavad tänapäeval oma õigusi kaitsta väga kõrgel tasemel ning meediagi võttis suhteliselt üheselt õpilasi kaitsva seisukoha.
Hiljem selgus, et formaalse põhjuse (madal õppeedukus) kõrval oli reaalseks väljaheitmise põhjuseks käitumine. Nii sattus turmtule alla üks erandlik kool, mis näeb vaeva oma sisekorra hoidmisega. Sest moodne oleks öelda: «Ära enam tee» ja vaikselt edasi kannatada. Korra vastu eksinut tuleb ju kohelda humanistlikult!
Ajaloost pole peaaegu võimalik tuua näiteid sellest, kuidas karistushirmu kadudes oleksid inimesed muutunud paremaks. Vastupidiseid näiteid aga on ajalugu täis. Ja mis on karistamatuse tundel humanismiga pistmist? Kui korda rikkunut ei karistata, siis keda koheldakse humanistlikult? Süüdlast või kannatanut?
Korda rikkunut tuleb karistada. Karistus ei tee küll inimest heaks, kuid ohjeldab teda sellegipoolest. «Suures katekismuses» kirjutab Martin Luther: «Mida aga peab sundima vitsa ja rihmaga, sellest ei tule midagi head – ja kuigi midagi vahest saavutatakse, ei jää need lapsed kuigi kaua vagaks, olles seda vaid nii kaua, kui neil malk turjal on.»
Luther kirjutas, et lapsi tuleb kasvatada hoiatamise, hirmutamise, manitsemise ja karistamisega, et «nad õpiksid hirmu tundma vale ees… Kus lapsed ses suhtes omapead jäetakse, seal ei tule sellest midagi head…»
Ei kõla kaasaegselt, kuid kus ühel lastakse karistamatult terroriseerida, kannatavad kõik.
Alar Kilp