Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kurguhelmed ja kirikupühad

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Olen rõõmus, et saan koorilauluga tegeleda. See hoiab aju värske ja meele rõõmsa, sest kogu aeg tuleb midagi uut õppida ja kingiks saab toredaid esinemisvõimalusi ning eduelamusi. 

Minu koori, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia segakoori naiste esinemisriietuse juurde kuulub klaashelmestest kaelakee. Kee on kummardus esiemade ees, kes kandsid kurguhelmeid. Paelale aetud klaas-, keraamilised või merevaigust helmed olid tihedalt ümber kaela ja pigem võõra silma eest varjul. Kurguhelmed olevat tüdrukule kingitud esimese hamba tuleku puhul või ristimiseks ja kandsid kaitsemaagilist tähendust. Setumaal olevat kurguhelmestele ristimisel ka ristikene lisatud, nii oli laps kohe mitmekordse kaitse all. 

Oma kooris valmistasime endale helmekeed ise, need on isikupärased ja ainulaadsed. Kui aga üliõpilane kooli lõpetab ja koorist lahkub, jääb tema kee järgmiste lauljate kanda. Nii ei ole kaelakee üksnes ehteks, vaid ka omamoodi järjepidevuse ning eelmiste lauljate maitse ja mõtete kandja. Mina kannan oma keed, millele olen lisanud ka kena hõbedase Eesti krooni aega meenutava kodarraha, uhkuse ja rõõmuga ka rahvariietega ning muul sobival võimalusel. Tükike rahvakultuuri kulub igale eestlasele alati ära!

Olen ajaga hakanud mõtlema kirikuaastast kui helmekeest. Üksteise järele lükitud pärlid, igaüks omanäoline, aga alati ühes järjekorras. Ei tule jõul enne lõikustänupüha või jaanipäev enne suurt reedet. On hea, et see nii on, et meie ajal on rütm ja tempo. Igat pärli sel keel saab iseseisvalt imetleda või tervikuna vaadelda ja kõik on tähendusrikkusest tulvil. 

Kummastusega mõtlen mõnikord inimestele, kes teise jõulupüha õhtul või teinekord lausa jõululaupäeval ohkavad, et jõulud on läbi. Minu jaoks ju pidu ja pühadeaeg alles algab! Kaks nädalat rõõme, ja alles siis tuleb argiellu tagasi pöörduda. Ja kes selleks ajaks piisavalt rõõmustada pole saanud, võib ju muretult pühitseda küünlapäevani välja. Sama lugu on ülestõusmispühadega. Ei lõpe pühad esmaspäeva õhtuga, vaid võime rõõmsasti nädal aega kevadpühi nautida ning sealt edasi veel seitse nädalat ülestõusmisajas elades nii mune värvida, kevadlilli kulust ja lehtedest välja riisuda kui lustiga kohupiimakorpe süüa. 

Arvan, et industriaalne elukorraldus lõikas pühad lühikeseks, sest tootja peab ju tootma, mitte pidutsema, nüüd, postindustriaalsel ajastul, võiksime ometi taas oma kalendrid ja helmekeed välja otsida ja küsida endalt, mida see püha päev mulle tähendab. Milliseid traditsioone ma tunnen ja tahan alal hoida? Kuidas küll pühitseda nii, et see oleks sisukas? Mida soovin tulevikku saata? 

Argipäeva on muidugi alati rohkem kui pühapäeva. Aga ristiinimese jaoks on ju iga hommik ka ülestõusmishommik, iga päev püha. 

Aga äkki saab siis pidustusi ja pühitsemist liiga palju? „Pill tuleb pika ilu peale,“ ütleb vanarahva tarkus. Nii nagu iga rõõm pole lõbus, ei ole ka iga piduaeg pralle. Pigem on küsimus inimese sisemises hoiakus: kas ta soovib oma elu kirikukalendri abiga rütmis hoida, kanda traditsioone uhke ehtena või jääb püha aeg ajapikku argipäeva halli lainevalli alla.

Mina igatahes kannan oma keed rõõmuga, püüan luua igasse päeva püha hetke ja loodan, et igapäev ei tuhmista pühapäevade säravaid pärle.   

 

 

 

 

Kristi Sääsk

vaimulik