Kuni lehvib lipp, püsib lootus ja võitlustahe

 Meenub päev 65 aasta tagusest. Oli koolipäev toonases Tartu I keskkoolis, mis täna kannab jälle Hugo Treffneri gümnaasiumi nime. Oli 1956. aasta hilissügis, olin 3. klassis. Õpetaja tuli klassi tõsise näoga ja ütles, et kirjutame etteütluse. Laused olid umbes sellised: „Elagu eesti rahva ja vene rahva vennalik sõprus!“ või „Sammume Nõukogude rahvaste ühtses peres helge tuleviku poole!“.

Me ei saanud aru, milleks äkki selline etteütlus. Varsti kuulsime vanemate klasside poistelt, et öösel oli Tartus levitatud Nõukogude-vastaseid lendlehti, mis olid kirjutatud käsitsi. Nüüd pidid kõik Tartu kooliõpilased kirjutama etteütlust, et KGB saaks uurida käekirja ja teha kindlaks lendlehtede autori(d).

Täna teame, et just tol sügisel, mil Budapestis oli verre uputatud ungarlaste vastuhakk Nõukogude tankidele, astus Tartus ungarlaste kaitseks välja Eesti Noorte Malev, mille kandev liige oli 18aastane Enn Tarto. 

Minu klassi- ja mängukaaslased ei teadnud toona Eesti Noorte Malevast mitte midagi, aga kummalisel kombel sündis aasta või paar hiljem ka meie õuel Riia mäel salaühing, mis käis koos puukuuri kitsukesel pööningul.

Ühing oli muidugi ülisalajane, sellest ei tohtinud midagi teada meie isad-emad. Eesmärgiks oli kukutada Eestis Vene võim. Paraku ei saanud meist võõra võimu kukutajaid. Aeg kulges omasoodu. Vanemad inimesed kuulasid Ameerika Häält ja vangutasid pead: see Vene võim kestab meil 200 aastat – nagu oli kestnud tsaariaeg. Täna oletan, et selliseid eesti poiste salaühinguid võis tollal üle maa olla kümneid, kui mitte rohkem. Enamik neist hääbusid kiiresti. 

Mäletatavasti oli meil Vene ajal kombeks suurematel perekondlikel koosviibimistel laulda igatsevaid laule kadunud minevikust, nagu „Tahaksin kodus olla, kui Laidoner juhatab väge ja Päts on president …“. Ent sellega enamiku vastupanu ka piirdus. Hirm oli suur. Stalini impeerium oligi rajatud hirmule. Vähe oli neid, kes suutsid sellist hirmu ületada. Kes pidasid vastu, jätkates võitlust. Enn Tarto võeti kinni ja viidi Mordva vangilaagrisse. 

Kuulasime hiljem ise ragisevat raadiot ja saime teada nimed Enn Tarto, Lagle Parek, Mart Niklus jmt. Imetlesime nende julgust. Need inimesed moodustasid eesti rahva arvust kaduvväikese osa, aga nende mõju oli mõõtmatu. Nende tähendust saab võrrelda lahingulipuga. Kuni võitlev vägi näeb lahinguväljal oma lippu, püsib lootus, püsib võitlustahe. 

Eesti rahvas ei leppinud kunagi oma riigi kaotusega, ta osutas alati mingisugust – passiivset vastupanu. Aga passiivsest võitlusest ei piisa. Võitlus peab olema ka aktiivne – julge, kartmatu, avalik. Just sellised lipukandjad nagu Enn Tarto aitasid eesti rahval hoida end virgena, kuni saabusid soodsamad ajad.

On kombeks rääkida, et laulsime end vabaks. Jah, laulu mõju inimese hingele ei saa alahinnata. Kuid arvan siiski, et kestvam ja sügavam mõju oli meie vabaduse tunglahoidjatel. Julgus hakata ülekohtule vastu, ületades seejuures hirmu, on eriline inimlik omadus. See eriline võime on Kõigevägevama poolt kingitud väga vähestele. Need inimesed on meie ajaloos ainulaadsed, nad on teeninud ära erilise tänu.

Täna on Eesti omariikluse põlistumise päev. Meie riigi vabana elatud päevade arv on saanud ühe võrra suuremaks kõikide okupatsioonide all elatud päevade koguarvust. Oleme võinud oma uuest vabadusest pikka aega rõõmu tunda. Väljendagem Kõigevägevamale oma tänu, et meie rahvast on hoitud!

 

 

 

 

Trivimi Velliste, 

Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees

---

Lühendatud autori nõusolekul 30. novembril Tartu Peetri kirikus peetud kõnest