Kulda, viirukit ja mürri

Eelmisel nädalal jõudis Eesti Kiriku lugejareisilt pühale maale tagasi teine reisiseltskond. Juune Holvanduse ja Arne Hiobi korraldatud ja juhitud Iisraeli-reisile registreeris ennast sedavõrd palju inimesi, et planeeritud ühe reisi asemel võeti ette  kaks. Etteruttavalt olgu öeldud, et kuna huviliste ring ei ole ammendunud, väisatakse ka uuel aastal Õnnistegija kodumaad, samade reisijuhtide saatel ja ikka kirikulehe egiidi all. Nii et, huvilised, hoidke reklaamil silma peal! Soovitan soojalt.
Teoloogiat tudeerinud inimesena on ebamugav tunnistada, et siiani Piiblis kirjeldatud paikades käinud polnud. Loomulikult oleks see võinud olla stuudiumi täiendav õpperetk.
Hea meel on kinnitada, et meie seltskonda ühendas ind külastada kõiki paiku, millel side piiblilooga. Seda vaimsust aitasid hoida grupi usuteadlased. Küsimus, kuivõrd päevad hommikumaal kandsid palverännule omast, jääb iga ekskursandi isiklikuks refleksiooniks. Usun ometi, et see «Püha öö», mida me üheskoos Petlemmas laulsime, kujunes palveks, mis saadab veel kaua. Niisama hingekeeli puudutav oli praost Veiko Vihuri juhitud armulauaga jumalateenistus Õndsaks Kiitmise mäel Galileas.
Ma ei arva, et pühade paikade, mille kontsentratsioon Iisraelis äärmiselt tihe, külastamine isikliku usu kvaliteeti määraks. Usku toitvaid ja kinnistavaid toiminguid saab sooritada kodu(paiga)st lahkumata. Jumal on kõikjal. Küll aga ei asenda ükski reis Jeesuse sünnimaa külastamist. Seal kogetu on muutnud arusaama evangeeliumidest: narratiiv paigutub hoopis uuele mõõtkavale. Kirjakohad sellest, kuidas Jeesus tuli alla Kapernauma või läks üles Jeruusalemma, on omandanud uue tähenduse. Olles käinud neis paigus, ei assotsieeru sõnaga «mägi» enam Suur Munamägi või Alpid või Püreneed, vaid just need, mida Iisraelis tundma saime.
Toomata pühalt maalt kaasa kulda, viirukit ja mürri, oli minu nähtamatu reisipaun tulvil sellest, mida koi ei söö ja ajahammas ei pure. See on asendamatu investeering homsesse.
Liina Raudvassar