Külas India kristlastel

Kurhessen-Waldecki maakiriku ettevõtmisena peetakse üle nelja aasta kõikide partnerkirikute naisteoloogide kokkusaamisi ja konverentse. Sellisesse sõprusringi kuuluvad Saksamaal ametlike partneritena EELK, Lõuna-Aafrika ja Namiibia luterlikud kirikud ning Lõuna-India kirik. Kuigi EELKd seob lepinguline koostöö üksnes Saksamaa nimetatud kirikuga, saadakse selle kaudu osa ka teiste kirikute tegevusest.

Rahvusvahelised kohtumised, mida on Eesti poolelt koordineerinud meie kirikuvalitsus, said alguse 2000. aastal Hofgeismaris, kus oli kohal ka Eesti esindus. 2004. aastal osalesid Lõuna-Aafrikas peetud konverentsil õpetajad Annika Laats, Kerstin Kask ja Kadri Lääs. Sel aastal saadi kokku 21.–31. jaanuarini Dharwadis, Lõuna-India kiriku Põhja-Karnataka piiskopkonna keskuses. Konverentsil osalesid õp Kristi Sääsk, Kadri Lääs ning allakirjutanu.
Lend teise maailma – miljardi koostoimimine
Teekonda alustades ei teadnud me, mis ootab ees, mida tehakse. Tuli usaldada üksteist ja vaadata positiivselt vastu homsele. Puudusid tavapäraselt eeldatavad konverentsikavad ja määrused. Lend üle Musta mere Euroopast ida poole lõppes öösel Mumbais, kus kees öine toimekus. Lämbes pimeduses magasid palmide all emad koos lastega – tekkidesse keeratud kujud; sealsamas kõrval vangerdasid imepärase osavusega parimate mudelitega autojuhid. Kontrastid paistsid hästi silma isegi ööpimeduses, üle kõige hõljus prügipõletamislehk ja heitgaaside ving, mis saatsid meid igal pool mujalgi. Veel samal ööl astusime Mumbai Noorte Meeste Kristliku Ühingu liikmeteks, et elada nende hotellis.
Elanike arvult maailmas teisel kohal olevas riigis elab kokku üle miljardi inimese, kes kõnelevad enam kui 100 eri keelt. Ühiseks keeleks on inglise keel, millest arusaamisega võib olla palju muret. Meie esimene sihtkoht, saartel asetsev 15 miljoni elanikuga Mumbai on tuntud Bollywoodi filmitööstuse keskusena, samal ajal ka kauni viktoriaanliku linnaarhitektuuri ja ranna poolest.
Ilu juurde ei pääse aga ilma vaeste linnaosa – slummi läbimata. Parandamatutena tunduvad võimalused rahvamasside sünergia tekitamiseks panevad lihtsalt käsi laiutama. Paraku puudusid meil ka võimalused sel teemal kohalikega arutleda, sest nii palju kaunist oli näidata ja probleemidele ei tahetud aega raisata. Või mis tõenäolisem – meil on viimastest siiski erinev käsitlus. Meie mureks jäi läbida linn: teha seda midagi ostmata või annetamata – see on heledama nahavärvusega inimese jaoks tõeline katsumus terves Indias.
Üksteisemõistmise õppetunnid
Nagu peagi selgus, tuli meil õppida veelgi – kuidas ja mida süüa-juua, paljajalu käimist, haiguste vältimist nii kaua kui võimalik, «üleelusuuruses» prussakatest jagusaamist ja muud igapäevast, üle kõige aga rahulikku ellusuhtumist ja päevade nautimist. Tippõppetunniks kujunes «tunnustamise kõrgkooli» läbimine – pärgade kaelariputamisest suuremate ja väiksemate kingitusteni ja sealt edasi spetsiaalse muusika saatel inimeste austamiseni. Rääkimata seejuures lihtsamatest viisidest, kuidas inimestele heameelt teha. Nii ei väsitud kordamast: ma tänan, et just sina kulutad oma väärtuslikku aega koos minuga.
Õppida võis ka suhtumist töösse – tohutu hulk tööjõudu võimaldab teha asju rahulikult, kiirustamata ja üksteisega tegemisi jagades. Lääne inimese jaoks võib see olla arusaamatu ja rumalgi, aga üldiselt ei paistnud kuidagi muret tekitavat tootlikkuse kasv või efektiivsemate võtete kasutuselevõtt. Tööd tehti ausalt ja lihtsalt, kohati ka peenema tehnikaga; ainult et seda viimast kasutades pidid siiski madalamad astmed läbima.
Sageli sõltus palju ülemustest ja nende kohalolekust; mõnest sõnast, et asjad võisid korda saada ja paberid liikuma hakata. Huvitav oli ühe koguduse õpetaja reaktsioon, saades teada, et eesti pastoriperes ise majapidamistööd tehakse: miks te ometi ise selliseid asju teete, kas teil tõesti kedagi võtta ei ole?!
Misjonäridest oma rahva kirikuni
India kristluse hälliks peetakse Keralat Lõuna-Indias, kuhu 52. aastal saabus Jeesuse jünger apostel Toomas, tänu kellele seal ristiusk levima hakkas. Sajandite jooksul kujunes välja omapärane heebrea-süüria kristlik traditsioon, millest võib aimu saada tänapäevani. 16. sajandil jõudsid Indiasse Hispaania ja Portugali misjonärid ja kolonisaatorid, kelle mõju on samuti siiani tuntav-nähtav; seejärel inglased.
Nüüdseks on kristlus hinduismi ja islami järel järgijate arvu poolest Indias kolmandal kohal.¹ Protestandid on koondunud India Kirikute Ühendusse (The Communion of Churches), liikmeteks Põhja-India Kirik, Lõuna-India Kirik ja Malankara Mar Tooma Süüria Kirik. Kõik kolm tunnistavad üksteist täielikult, aktsepteerides õpetust, ristimist, armulauda ja vaimuliku kutset. See on suurim protestantide ühendus Indias ja suuruse poolest teine katoliku kiriku kõrval.
Meid seekord võõrustanud ja vastu võtnud Lõuna-India Kirik (Church of South India, CSI) kujutab endast 1947. aastal loodud ühendust², kuhu kuuluvad anglikaanid, metodistid, kongregatsionalistid, presbüterlased ja reformeeritud. Tegevus toimub 21 diötseesis, mida juhivad piiskopid. Kirikut juhib sinod ning selle poolt kaheks aastaks valitud president-piiskop. Teoorias ja praktikas ollakse väga Piibli-põhised, kehtib ka naiste ordineerimine.
Ühendatud kirik on väga mitmekülgne, seda märkab kiriku põhikirjast³, agendast ja erinevatest kohalikest aktsentidest jumalateenistuste kordades. Lõuna-India kirkus on 3,8 miljoni liiget 14 000 koguduses, 2000 kooli, 130 kolledžit, 104 haiglat. Alates 1960. aastatest on hakatud ellu viima mitmesuguseid sotsiaalprojekte, mille raames on loodud 50 õppekeskust noortele, 500 lastekodu jm.
Oma kirevuse ja tohutute erinevuste keskel suudetakse ometi teha suurepärast koostööd ja hoida ühte; osatakse väärtustada ja kasutada rikkalikku rahvuslikku kultuuripärandit ning integreerida uut. Iseloomuliku märgina on Lõuna-India kiriku vapil koos vana templilill lootos ja rist, nende ümber kiri Jh 17:21: «Et kõik oleksid üks». Just misjonärid olid need, kes seda põhimõtet kohalikus kastiühiskonnas juurutama hakkasid, keeldudes kirikuraamatutesse märkimast inimese kuuluvust.
Kohtumispaigaks Dharwad
Seda, mis kirjeldatud, ja veel paljut, mis jääb varjatuks siin, võisime lähedalt kogeda ja tundma õppida Põhja-Karnataka diötseesi keskuses Dharwadis. Lisaks kohalikule teabele jagati eri maade kirikutöö kogemusi. Konverentsil keskenduti naiste rollile muutuvas ühiskonnas, kodus ja kirikus. Riikide esindajad pidasid ettekandeid, piiblitunde, osaleti rühmatöödes ja peeti palvusi ning jumalateenistusi, tutvustati üksteisele oma maa kultuuri. Kindlasti jäävad meelde külaskäigud koolidesse koos uhkete vastuvõttude ja võimsate ettevalmistustega laste poolt, mida oli võimatu isegi ette kujutada.
Et iga konverentsil osalenu käis ka ühe kohaliku koguduse jumalateenistusel – kaasa teenides ja jutlustades, talitustel osaledes, siis saime väga huvitava ja kirju pildi sellest kirikust, kelle külalised olime. Üheskoos võeti ette väljasõit maailma kultuuripärandi nimekirja kantud templitesse.
Rahvusvahelise kohtumise kokkuvõtteks koostati pöördumine osalenud maade kirikute juhtide poole, kus kutsutakse senisest aktiivsemalt vaatama kiriku laste- ja noortetöö peale, arvestama perede toetamisega laste usulisel kasvatamisel ning koondama kirikute tähelepanu inimeste võrdsele kohtlemisele nii ilmalikus kui vaimulikus sfääris. Samuti nimetasid kirikute esindajad konkreetseid projekte, millega juba tegeldakse või alustada soovitakse.
Olgugi et kirikute esindajad tõid esile üsnagi erinevaid küsimusi, probleeme ja vastuseid, näitas kohtumine taas seda võimaluste ja rikkuste hulka, mis avatakse inimeste kaudu iga kiriku jaoks üksteisega kokku saades, rääkides, vaieldes ja oma seisukohti põhjendades.
Vaatamata iga maa erisusele oleme siiski ühe kiriku liikmed, kes üksteist tahavad ära kuulata, oskavad nõu anda ning märkavad tähele panna häid mõtteid ja ideid, et oma kuulutust arusaadavamaks muuta. Järgmise kohtumise toimumise üle peaksid piiskopid otsustama sel aastal, võimalik, et 4. ühiskonverents saab teoks Eestis aastal 2012.

Hedi Vilumaa,
Ühenduse Naised Teoloogias juhatuse esimees

¹ 2007. aastal üle 24 miljoni kristlase, ligikaudu 2,3% elanikkonnast.
² Samal aastal saavutas India iseseisvuse. Kõnelused ühendatud kiriku loomiseks algasid juba 1919. aastal Tarangambadis seoses oikumeenilise liikumise levimisega.
³ Näiteks tahetakse avardada episkopaalset kontseptsiooni. Piiskop on kui karjane, mitte piiramatu võimuga autoriteet. Presbüterlaste positsiooni on tõstetud, üksteise tegevusi tunnustatakse ja aktsepteeritakse. Tunnustatakse ka kõikide kristlaste võrdsust – CSI tunnustab kõikide usklike ühendust. (1Pt 2:9)