Kuidas ma jumalaraha küljest näpistasin

Kui ma pärast palgapäeva linna läksin, oli mul üks rahasumma. Kui palju või mis – ei sellest või kõnelda. Meil on ju kõik väga konfidentsiaalne.
No läksin linna. Ega see vaba päeva saamine ei ole kah nii, et ise võtad. Kunas ülemus suvatseb sulle päevakese lubada. Ülemusega vestlemine on nagu robotiga suhtlemine: rääkida ju võid, aga ta ei kuule sind.
Läksin linna, aga enne veel panin ühe summa rahakoti eraldi vahesse. Mõtlesin selle kirikule anda. Jumalaraha – kinnitasin seda pilguga. Seda ma ära ei kuluta. See peab säilima. No ja esialgu ju raha on.
Enamik kulutusi läks muidugi harjunud viisil, nii nagu alati. Need uksedki olid pähe kulunud, kust sisse minna või kust välja. Soojaarve maksmine panka ja kütuse ostmine. Lisaks sel kuul veel maamaks.
Kõik suuremad kulutused pidi kohe palgapäeva järel ära tegema, sest ainult kaheks-kolmeks päevaks jätkus palka. Siis venis jälle pikk-pikk kuu, kui polnud praktiliselt üldse raha. Kallutasid siis neid kütusenõusid ja nõrutasid tilgakesi. Sõid varuksostetud makarone.
Rahakulutus sarnanes kuidagi käsitsi kirjutamisega. Kui ma võtsin paberilehe ja hakkasin midagi kirjutama, siis esialgu olid read suured ja õhku palju. Aga allservas kirjutasin ühe rea kohale kolm väikest kribu. Iseloom väljendub niimoodi. Näidendis «Rätsep Õhk ja tema õnneloos» oli alguses raha laialt, aga selle viimase kopika ajavad lõhki seitsmeks tükiks. Inimeseloom on selline nõrk. Ega minagi teistmoodi käi.
Pärast kõigi sundkohustuslike maksete tasumist jäi mulle vabaks kulutamiseks sada rahaühikut. No see on niimoodi piltlikult. Vähe mis vähe. Tele2, Elion, Eesti Energia – mida ma oleksin saanud nendest vältida? Käingi tööl ainult selleks, et makse maksta.
Meil on öövahetused, töö on päris ränk. Teate, kuidas magamatus mõjub. Töö hinded on niivõrd madalad, et me ei suudagi kuigi palju teenida. Kaks valikut on: ole või mine ära.
Ülemus teab väga hästi, et kui ma lähen, ei ole tal mitte kedagi asemele võtta. Tõsiseid tööinimesi lihtsalt pole. Ja samas ülemus ei tee mitte midagi, et seda tööõhustikkugi parandada. See on uskumatu, kuidas inimese mõttemaailm muutub täielikult, kui ta saab väikeseks ülemuseks. Ta ei kuule ega kuula enam.
Araabia riikides käärib. Need halvad mõjud sealt veel võivad meieni ulatuda. Mis ma olen ühe katkendliku lausega kuulnud, et Saudi Araabia kavatseb hakata rikkust laiali jagama. Minu meelest õige samm. Vähemalt kuningas Abdullah oma pöörases rikkuses on leidnud targad nõuandjad.
Tsaari-Venemaa oli pööraselt rikas riik. Miks Tsaari-Venemaa lagunes, hävis, hukkus: nad oleksid võinud rikkuse laiali jagada. Et igaühel oleks olnud osa. Et igaühel oleks olnud põhjust seda riiki kaitsta.
Impeerium oleks püsinud siiamaani, kui nad oleksid targemad olnud. Praegu sama: ikkagi suund on rikkuse koondumine väheste kätte. Ja kui sa vastupidist räägid, siis sa oled väga loll.
Mis oli Väljaotsa Jaanil Vilde romaanis «Külmale maale» kirikuõpetajale anda, kui see tema ema mattis? Kaks hõbedatükki ehk kaks 20kopikalist, mille ta oli küla pealt laenanud oma suviseid tööpäevi pantides. Romaan ilmus 1896.
Mida ütles vana rannamees «Nipernaadis» Toomasele, kui see ulualuse eest mõne kortsunud raha lauale pani? «Tjah, raha pole ammu näinud.» Raamat ilmus esmatrükis 1928.
Luuletaja Runnel kirjutas «Töölispoisi» luuletuses: «Ma kunagi teenisin kuuskümmend rubla, / maksudeks maha läks neli ja pool.»
Luuletaja näitab ilmekalt, kui lootusetu oli tööpalgast teenida autoraha 6000 kulli, kui ma aastaga säästsin 55. See aeg võis olla 1960ndad. «Ma eile teenisin viissada eurot, / maksudeks maha läks sada ja viis.» Mis muutunud on? Aastanumber ja rahaühiku nimetus.
Sõitsin oma Golfiga kodu poole ja mõtisklesin. Kui elu lõpul kusagil küsitakse: «No mis sa seal maapealses elus siis ära tegid?», siis ma saan lühidalt öelda: «Olin tööl.»
«No mis tööd sa siis tegid?»
«Noh igasugust asja tegin, mis ülemus käskis. Aga ma olin kogu aeg tööl. Nina must ja käed määrdesed.»
Ent aitab teiste ja riigi põhjamisest. Teisel päeval tõusis üles see, et mul oleks uusi saapaid vaja. Niisuguseid korralikke. Vanad saapad polnud küll veel päris läbi, aga ikkagi. Kas inimesel siis ei võiks olla uued korralikud saapad? Sõna «inimene» tõstis minu uhkust ja tähtsust. Vaidlesin iseendaga: no saapad peaksid ikka vähemalt inimesel olema!
Saapad saidki ostetud. Saapad maksid poole vaba raha jäägist ehk siis 50 ühikut. Jumalaraha oli mul veel alles. See oli sügaval põues. Peakski teise kirikule ära andma. Siis ei tekiks kiusatust.
Kui vahetusse tulin ja kangid pihku haarasin, mõtlesin, kuidas ma jõuan selle päeva ringi jälle ära teha. Miks mina pean jälle liigutama hakkama? Kõik oli täpselt ühesugune. Lasin silmadega üle: needsamad lauad, tööpingid, seesama vaade aknast, kui oli valge päev. Kui need päevad kirja panna, siis saaks täpselt ühesugused read. Ühel ja samal kohal, ühel ja samal kellaajal ma teen täpselt samasuguseid liigutusi.
Vahetuse järel ringutasin ja vahetasin riideid. Volts lubas täna minna vanarauda viima, et veidigi lisa teenida. Aitasin tal ämma aiast mõned rauatükid peale tõsta ja kõndisin kodu poole. Tankla vilgutas risttee taga oma tulesid. Kõik kirusid kõrgeid kütusehindu.
Üks töökaaslane kooris vaskjuhtmeid, et vaske kokkuostu viia. Teine mees lammutas vanu mootoreid, et alumiiniumi saada. Koriluse ja porilusega tegeleme. Majandus pidi jälle kasvama. Keegi meie omadest ei saanud aru, mis või kus kasvab. Viinapudelitki pole tükk aega ostnud. Väikese pitsikese vahel harva olin endale ikka lubanud. Aga nüüd ei jätku enam selle tibakesegi jaoks. On alles kord!
Läksin, kõndisin, mõtisklesin: ma peaksin rohkem kokku hoidma. Kokku hoida saab siis, kui on millestki kokku hoida. Kui aga seda kokkuhoiu ala üldse polegi?
Keldrisse vaadates oli palgapäevast möödunud ainult kümme päeva. Veel kakskümmend päeva kitsikuses oli minna järgmise palgani.
Neljapäevase vahetuse järel ilmus Artur mulle külje alla: «Kuule, kui sa saad, laena kahekümnekas. Palgapäevani.» See oli jälle omaette nuhtlus, need laenumangujad. See oli ka peen ja tundeline ala: pidi välja nuusutama, kellel võis raha olla. Ja kes üldse võis anda. Miks ta just minu oli sihikule võtnud?
«Masu. Pole kuskilt anda.»
«No anna kümnekas, noh. Tead, õudselt oleks vaja. No, kurat, ole meheks.»
Selle peale ma lihtsalt vaikisin pikalt. Panime riidesse ja korjasime viimasedki asjad pinkide pealt üles.
«Laena siis vähemalt viiekas. Ma ei julge täna muidu koju minna. Ma pean täna kindlalt ühe asja ära maksma. Kas või osaliselt pean ära maksma.»
«Viiekas pole ju sadat kroonigi. Mis sa sellest saad?» kostsin.
«No seda enam. Laena, mees, nüüd noh. Ma vaatan kuskilt mujalt veel juurde.»
«Ma ei laena sulle, sest mul pole ja kõik.» Õudselt halb tunne oli ja kurgus pigistas. Mul oli temast kahju. Tal oli vist tõesti raha väga vaja. Aga kui üks kord laenad, siis jäädki laenama. Ja selle viieka või kümneka võib kohe kahjumisse kirjutada, ega sealt midagi tagasi ei tule. Nad ei suuda oma laene maksta. Nad ei suuda.
Mõnedel päevadel juhtusid mõned hetkeostud. Möödaminnes ja tahtmata ostsin patareisid raadiole ja kellale, ostsin postmarke ja suhkrut. Sest natukene mul veel oli. Aga siis jõudsin jumalaraha piirile. Jumalal on endal kõike küllalt, nagu kirikuõpetaja on rääkinud. Tea, kas talle peabki nii vähe andma?
Kirikuõpetaja ütles, et inimesel pole mitte midagi Jumalale anda, mida Tal endal küllalt ei ole. Kas siis? Tõsinesin vaikimises. Nii ei tohi kõhklema lüüa. Nii ei tohi mõelda. Paha olen.
Kaks päeva läksid ostmata mööda. Siis möödusid veel kaks päeva, kui ma midagi ei ostnud. Polnudki millegi eest osta enam. Ainult jumalaraha oli veel jäänud eelmisest palgast. Kavatsesin veel kaks päeva vastu pidada, kuivalt ja paastudes. Siis vaatame.
Hoidsin mis ma hoidsin, aga murdepunkt ikkagi tekkis. Murdepunkt ja järeleandmine tõuseb inimese peas. Murdepunkti ei tohi tekkida, sest sellele järgneb taganemine. Võtsin jumalarahast viieka ja kulutasin selle. Olin kõrvale jätnud suure valdkonna – see on söök. Ju sellel tunnil mõtlesin, et kuidagi muudpidi enam välja ei vea. Ega meil Leningradi blokaad ei ole!
Jumalaraha koosnes väikestest kupüüridest, viiekatest ja kümnekatest. See oli ettenägelik päästerõngas, et «juhul, kui». See oli nagu jäätrassil ilma turvarihmata sõitmine, et «juhul, kui» tuleb vajadus hüpata. Jumalaraha küljest murenes tükk umbes kahekümnendal päeval pärast palgapäeva.
Ühel tavalisel pühapäeval veel valge lume aegu läksin kirikusse. Mõtlesin, et kui ma ei suuda praegu kogu mõeldud jumalaraha ära maksta, siis lähen vähemalt ise kohale, teen niigi palju head.
Seal kiriku välisukse lähedal, kus need korjanduskastid on, jooksis üks naine kirikulistest tagasi ja pani kiirustades pliks! mingi mündi laua servale. Pilk libises üle: see oli 10 Eesti senti. Istusin tagapool, kohmitsesin oma joppi koomale, et veidikenegi soojem oleks, ja kuulasin juttu.
Kirikuõpetaja ümber tõusis auru ja ta rääkis, nagu ta alati on rääkinud. Mõtlesin rohkem selle naise peale: tal oli sall, lahtised hõlmad, tumedad juuksed, kiirustades… 10 Eesti senti ei ole ühte eurosentigi. No ma ei tea, mida ta mõtles… Selline asi juhtus 2011. aastal. Oma kahe silmaga nägin. See oligi seekord mu kirikuskäigu sisu ja mõtlemisaine.
Oma jumalaraha aga lasen sekretäri juures paberitest läbi kanda. Siis saab tulumaksu tagasi. Pärast järgmist palgapäeva kindlasti. Seda ma mõtlesin koduteel. Siin peab kõik väga hästi läbi mõtlema, et iga kandi pealt lõikaks, nagu meil tegelased töö juures arutlevad.
Kõik nihverdasid kuidagi nende maksude ja protsentidega. Mõni arvutifänn tegi juba 14. veebruari õhtul tuludeklaratsiooni, et 28. veebruaril tulumaksu tagastust saada. Need eurokesed on kõik nii ära loetud, et mõne lõhki ajavad.
Sügaval sisimas pigistas mind see, et ma jätsin Jumalale nii vähe anda. Just jumalaraha küljest näpistasin neid tükikesi ja kärpisin seda veel väiksemaks. Piskut õieti polnudki enam. Miks küll niimoodi? Kas ma olin tõesti nii nõrk! Päris pehmekene kohe.
Kui võtta ette, et kõik hea ja olev tuleb Jumala käest, siis mis ma Jumalale vastu andsin? Peaaegu mitte midagi. Vaikses nohinas tegin vaid patuse kahetsevat nägu: ehk Jumal ei märka minu teguviisi. Kui keegi ei näe ja teada ei saa, siis ehk lähebki endine patutee lohinal edasi. Sisimas kahetsesin, et ma suutsin jätta Jumalale nii väikese osa. Mina, nõrguke.
Eesti Energia ei lülita ju kohe voolu välja, kui ma jätan elektriarve maksmata. Kahe või kolme kuu pärast tulevad tegelased õiendama. Taeva­alune ilm ei pööra ka kohe halvaks ja tormiseks, kui ma jätan jumalaraha andmata. Aga kui pöörab tormiseks, siis on vist juba hilja. Ma tahan ka veel viivituse pealt teenida, et jällegi natukene kasu saada.
Ma räägin enda sees: «Näpistan natukene jumalarahast.» Aga kui Jumal mind näpistab? Ai, valus näpistus. Maksaksin ju küll, aga … ja siis järgneb pikk lugemine, mille kõige pärast ma ei saa. See «aga» on väga võimas sõna. Oi kui palju see mahutab! Inimene räägib pika jutu, seletab asjaolusid ja siis järgneb see «aga» … ning kõik eelnev muutub tühiloraks.
Teised kaks sama võimsat sõna on «riik» ja «jumal». Riigi käest nõutakse kõike. Mida kõike riik peab andma ja suutma – see loetelu on lõputu. Jumal ei nõua vähemalt maksutasumist kindlaks tähtajaks. Tema vaatab ja hindab meid kannatliku vaikimisega. Kui kaua veel?
Poole kaheksa ajal õhtul helistas töökaaslane Reimo Holtzmeier: «Kuule, tule tõmba mind ära. Ma jäin tee peale, benss otsas. Läänemetsa vahel, 12 kilti linnast.»
Mõtlesin: nii viimase kütusega sõidavad – mitmendat korda juba. Minu kui pehmeloomulise peale pööravad hädas. Mis teed nende abitahtjatega, noh? Teab, et ma enam-vähem kaine olen. No läksin. Mul veel loksus midagi paagis.
Vedasin siis ta ära. Kortermaja ümber lumehunnikud ja jääaugud. Pole seal sugugi lihtne trossi otsas liikuda. Lõpuks leidsime rahulisema paiga. «Las jääb siia,» kostis Holtza ust kinni lüües, «järgmine nädal on palgapäev, siis ehk saab midagi kallata.»
Jää peal ukerdades võtsin trossi oma auto alt lahti. Ma ei tea, mis hea pärast ma talle ütlesin: «Kas sul kirikumaks on makstud? Sa oled ka ikka kiriku liige?»
«Kirikumaks või?» Holtza muigas magusalt ja sügavalt. Siis pööras juttu: «Kuule, sa käid ka ikka sinna kiriku juurde. Kas sellest rahast pole midagi kuulda olnud, mis me suvel kiriku torni parandasime? Pastor lubas maksta.»
Holtza vedas trossi kokku ja vahtis mu otsa.
Valev Reinumägi