Kuidas liitutakse kirikuga?

Kui vastuseks antakse vaid minut aega ja vastama peaks lühidalt, ütleks inimene, et ta kuulub kirikusse tänu kiriku õpetusele ja sõnumile. Kui aga vaadelda liitumist kirikuga ajas nii, nagu ta päris alguses kulges, mõjutavad seda oluliselt suhted ja kogemused konkreetsete kirikuinimestega, kiriku sõnum selgineb ja saab üldjuhul oluliseks alles pärast liitumist.
1997. aastal põhjendas Rodney Stark raamatus "The Rise of Christianity" esimeste sajandite kristluse kasvu väikesest liikumisest Rooma impeeriumi religiooniks üsna samamoodi. Stark leidis, et kristlus kasvas ühtlaselt ja järjepidevalt mitte tänu massilistele pöördumistele, kus peaaegu võhivõõrad inimesed lihtsalt kuulevad sõnumit usust, vaid läbi vahetute kogemuste liikumises osalejatega kui inimestega.
Kristlus ei alanud mitte viie tuhande mehe söötmisest, imedest ega mäejutlusest, vaid sellest, kui Jeesus kutsus oma esimesed apostlid, kes pöördusid, olles kogenud Jeesust ning veetnud temaga palju aega koos.
Hilisematel sajanditel kasvas sarnaselt kiiresti islam ning viimastel sajanditel peetakse kõige kiiremakasvuliseks mormoonide liikumist. Mõlemad levisid alguses samuti vaid lähedaste ja tuttavate inimeste ringkonnas. Muhamedi esimesteks usukaaslasteks olid ta naine, nõbu, sulane ja kauaaegne sõber. Mormoonide prohveti Joseph Smithi esimesed järgijad olid ta kaks venda ja kaks kauaaegset sõpra. Seejärel tulid sõprade sugulased ja sõprade sõbrad.
Kui uuritakse uuemate usuliikumiste algust, leitakse samuti, et lausvõõrad inimesed tänava pealt liituvad kas kaua aega hiljem, kui liikumine on kasvanud suureks, või ilmselt nad püsivalt õieti ei liitugi, kui neil ei teki tugevat osaduslikku suhet reaalsete inimestega vastavast liikumisest.
Igal inimesel on üldiselt erinevad osaduskonnad kodus, tööl ja sõprade seas. Mida radikaalsem või eristuvam muudest osaduskondadest usuühendus on, seda suurem pinge võib tekkida inimesel teiste pereliikmete, sugulaste, sõprade või töökaaslastega. Sellisel juhul seisab inimene valiku ees, ta peab otsustama, kuivõrd kaalub usuühendusega liitumine üles selle, mille ta seetõttu võib kaotada mujal. Ehk kuivõrd suhtlemine ühtede inimestega kaalub üles suhtlemise muutumise, vähenemise või kadumise teiste inimestega.
Usuline sõnum ja inimese enda usuline kogemus on kindlasti ka olulised. Kuid liitumist ja pöördumist mõjutavad väga suurel määral positiivsed kokkupuuted kirikuinimestega, keda tundma õppides kogevad inimesed soovi kuuluda nendega samasse osaduskonda. Ja vastupidi, negatiivsed kogemused reaalsete usuinimestega võivad takistada kirikuga liitumist ka siis, kui hingeline vajadus ja hoiakuline valmidus liitumiseks on olemas.

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist