Kuidas lappida lõhestatud maailma

Individualistlik ja multikultuuriline aeg ei tooda üksnes relativismi, vaid ka vastandamist. Vasak- ja parempoolsus, esimene ja teine Eesti, rahvas ja võim, riik ja kirik jne. Ühiskonda ei nähta enam tervikuna, vaid olelusvõitluses, kus sihiks üksikosade enesekehtestamine. Kas siis kirik sellises maailmas ei peaks olema lõhestatud?! Usuline killustumine näib seda igati kinnitavat. See vabastaks moraalsest ülesandest otsida  abi usust. Väljaspool kirikut räägitakse seetõttu vahel rõõmuga kiriku kriisist. Ometi on tänapäeva oikumeeniline printsiip – ühtsus paljususes – andnud kristlaste häälele taas kõnekust.

Muidugi võib kirikuski leida antonüüme: kõrg- ja madalkirik, riigi- ja vabakirik,  episkopaalne – sinodaalne jne. Ometi on kõigil neil aspektidel oma koht ja väärtus. Päris üllatavana kõlab mõtteavaldus, et kristluses võivat olla ka sotsiaalseid vastuolusid, kui mitte lausa klassivõitlust rikaste ja vaeste, võimu ja vaimu vahel. «Kui neli aastat tagasi räägiti, et Eesti ühiskond on sotsiaalses, majanduslikus ja  poliitilises kriisis, kas siis täna lisandub sellesse loetellu kriis kristluses,» küsis Alar Kilp eelmises kirikulehes, viidates ühele hiljuti ajakirjanduses ilmunud kirjutisele.

Õnneks on see diagnoos taas võetud väljastpoolt. Ikka leidub neid kirikusse mittekuulujaid, kes arvavad teadvat, missugune peab õige kristlus olema. Ühe teooria järgi on see alati riigi- ja võimuvastane – sest võim, ka demokraatlik ja omaenda rahva oma, on ülekohtune, vajab vagurat rahvast ja ahistab rahvast. Leningi õpetas, et kui on riik, pole vabadust, kui on vabadus, ärgu olgu enam riiki! Eriti hämmastav on olukord, kui taolise üleskutse teeb samaaegselt võimule pürgiva (või juba võimul oleva) erakonna liige. Kui erakond selliseid vaateid jagaks, tuleks tal hoopis laiali minna. Kahju, et usku püütakse sageli parteipoliitikaks pöörata.

Politiseerides kristluse revolutsioonilisust,  süüdistatakse eriti riigikirikut ja riigikristlust, et nende vaimulikud on kutsunud  inimesi oma maise viletsusega leppima ja isandatesse alandlikult suhtuma,  on olnud ükskõiksed vaeste, alandatute, rõhutute suhtes. Kuna Eesti Vabariigis pole riigikirikut olnud, otsigem lähinäiteid.  Kõige tuntumad riigikirikud meie jaoks on Skandinaaviamaade omad, kus aastaid on võimul olnud sotsiaaldemokraadid ja kus toimiv sotsiaalmudel tundub meilegi ihaldusväärne. Kui nimetatud süüdistusel oleks alust,  peaks sealne rahvas elama vaesuses ja alanduses.

Tundub, et kui eelöeldu vaimus räägitakse «kahest kirikust», siis üteldes «Jeesus», mõeldakse pigem Robin Hood’i, kes rikastelt väevõimuga ära võttis ja vaestele jagas. Sotsialism ja kommunism just nii talitasidki ja mitte eriti õnnestunult. Ilmselt  on võimalik kuritarvitada ka Jeesuse õilsaid ideid. Ümberjagamisega tegeleb seadusandluse vahendusel ja raamides ka sotsiaaldemokraatia ning tegelikult iga vähegi humaanne riigikord. Jeesuse üleskutse raskuspunkt on siiski vabatahtlikul vaesusel, südameusust tuleneval heategevusel, annetamisel, ligimese aitamisel.  Niisugusest asjast räägivad pigem parempoolsed kui sotsialistid. Sotsiaalsust rõhutav maksusüsteem on eelnimetatuga kooskõlas seda enam, mida enam see sisaldab vabatahtlikku kokkulepet.  Muidugi, kristlust ei saagi taandada poliitilistele doktriinidele. Seetõttu ei ole kirik eelistanud ühtegi erakonda. Kõikides on midagi head ja kristlikku, küllap ka midagi ekslikku ja poolikut.

Ühiskond on palju keerulisem, mitmepalgelisem ja vastandlikum. Erisusi ja vastuolusid pole võimalik ja võib-olla ka vajalik inimlike meetoditega lõplikult välja juurida.  Inimväärikuse aluseks ja meid kõiki ühendavaks ja uuendavaks jõuks on lunastus, mida Jumal Jeesuses Kristuses meile on kinkinud. Tema läbi ulatub Looja armastus kõigi inimesteni, hoolimata neid lahutavatest erinevustest – rikaste ja vaeste, tarkade ja rumalate, tervete ja haigete, noorte ja vanadeni ning teeb meid rikkaks seda armastust, hoolivust ja mõistvust jagama. Iialgi ei ole seda ülearu ja iialgi ei tohi ebaõiglusega leppida.  Kirik innustab jätkuvalt inimesi armastustööle ja koputab poliitikute südametunnistusele, et kristlikud väärtused meie ühiskonnas realiseeruksid. On rõõmustav, kui paljud seda mõistavad ja toetavad.

Kõik algab aadetest ja vaadetest. Soov jätta teadmine Jumalast, teisisõnu religiooniõpetuse küsimus, tahaplaanile, kitsendab kindlasti eetilise motivatsiooni kandepinda. Muuta ühiskond heaks mitte inimeste eluhoiaku, vaid seadusega, mis on «karm, kuid õiglane», meenutab tõepoolest marksismi revolutsioonilist üritust. Tegelikult vajame revolutsioonilist muutust iseendas. Kui tahame, et riigikogu vaeslapsi ja lesknaisi ei unustaks, oleks hea sealgi meeles pidada Jeesuse juhtnööre. Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust,  siis seda kõike antakse teile pealegi, ütleb  Jeesus.

Andres Põder,
peapiiskop