Kuidas käituda pühakojas

Vanad kirikud sisaldavad rikkalikult väärtuslikke kultuuri-, ajaloo-, kunsti- ja vaimupärandeid, millest osasaamise soov suve hakul turiste ligi meelitab. Ja ega kirikuuksed suletud ole. Üle kahesaja Eestimaa kiriku on liitunud teeliste kirikute projektiga, mis tähendab, et kiriku uksed on avatud mitmel päeval nädalas kõigile uudistajatele.
Ometi pole kirik tavaline hoone, see pole muuseum ega kontserdisaal, vaid on Jumala teenimise paik. Seepärast on teatud reeglid, mida tuleks teada pühakojas käitumise kohta, enne kui kiriku lävepakk ületada.
• Esmalt tuleb meeles pidada, et kirik on palvekoda, paljude jaoks ka mediteerimise koht. Seega tuleks kirikus liikuda vaikselt ning hääletule režiimile tuleks lülitada ka oma mobiiltelefon, iseäranis siis, kui kirikus peetakse jumalateenistust või talitust.
• Et kirikutel pole üldiselt peale annetuste muud sissetulekuallikat, on kirikusse sisenemisel tavaks pista korjanduskarpi rahatäht. Summa ei pea olema suur, kuid väikesele maakogudusele võib ka väike raha olla suureks abiks.
• Mehed võtavad kirikusse sisenedes alati mütsi peast. Kirikusse ei ole sünnis tulla rannariietes või dressipükstes.
• Lapsed on kirikutes väga teretulnud, kuid siiski peaks võsukestele õpetama, et kirikus ei rüseleta, tülitseta ega joosta arutult kiljudes ringi.
• Üldiselt on tavaks, et palvete, kiituslaulu, piiblilugemiste, usutunnistuse, armulaualiturgia ja õnnistamise ajal seistakse. Kui kahtled, on kindlam käituda teiste kirikuliste järgi.
• Jumalateenistus kestab umbes poolteist tundi. Lahkudes enne lõppu, tuleb seda teha vaikselt. Hilinemisel peaks end vargsi kirikuliste sekka pingile poetama. Üldiselt ei ole sobilik liikuda palve ajal, vajadusel tuleks seda teha laulu ajal.
• Palvetamine, põlvili laskumine, ristimärgi tegemine või kummardamine pole kiriku külastajale kohustuslik.
Järgides neid elementaarseid käitumisreegleid, väljendame oma austust sakraalhoonesse ning näitame üles alandlikkust pühamus asetleidva teenimise suhtes.
Kogunud
Merje Mänd