Kuidas kaitsta end jehoovatunnistajate eest?

Eesti Kiriku lugeja Harjumaalt helistas toimetusse murega, et jehoovatunnistajad käivad perest peresse ja kuulutavad valeõpetust, ning palus probleemist kirjutada.

Olen tõsimeeli mitmelt sõbralt küsinud, mis võiks olla pakilisim usuline küsimus, mis puudutaks ühtviisi end kristlaseks või mittekristlaseks pidavaid inimesi. Olen pakkunud vastuseks küsimust, kuidas kaitsta end pealetükkivate jehoovatunnistajate eest.

Kuigi usulist kirjandust on eesti keeleski hulgaliselt trükitud, sealhulgas ka vastuseks esitatud küsimusele, ei jõua vastused kaugeltki kõikideni. Minu kokkupuuted jehoovatunnistajatega jäävad ammusesse aega.

Võru koguduse õpetajana teenides kujunes eelnimetatutele välja iganädalane kõnetund, aga kui kaks neist kristlaseks sai ja leeri läbi kogudusega liitus, kadusid ülejäänud kui sinine suits. Nii ongi parimaks soovituseks olla pühendunud kristlane, siis on võimalik ka mõnda ukse taga kolistajat päästa ja eluteele juhatada.

Risti kaitse all

Viimased kümme aastat ei ole ma neist kellegagi pikemalt juttu ajanud – ehkki olen tänaval mõnikord ise ligi astunud ja avaldanud soovi juttu ajada ning andnud oma aadressi. Kedagi ei ole tulnud, kuna olen nii Tartus kui Narvas elades maja ukse kohale seadnud valgusristi. Praktika on tõe kriteerium – ristimärk ukse kohal kaitseb sektantide eest edukalt.

Rist teatab selgesõnaliselt, et oled juba kristlane ja kuulud kirikusse. Kui kangekaelne kojutükkija ka selle peale ei taltu ja keelule vaatamata sisse trügib, on juba tegu kodu puutumatuse rikkumisega, mille peale võib helistada politseisse. Eesti Vabariigis olid kuritegelikena keelatud kaks organisatsiooni: kommunistlik partei ja jehoovatunnistajate usuühing.

Õpetusest

Paraku tuleb vahitornilaste (ametliku nimega Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing) tegevusega kokku puutuda koolides ja töökohtadel. Ei maksa lastes, ka siis, kui nad vaenulikult käituvad, näha vaenlasi. Meenub ühe poisi südamest tulnud protestikarjatus: «Kui suureks saan, toon kuuse tuppa!»

Teada võiks, et usuühing keelab pühitseda jõule, ülestõusmispühi ning emadepäeva, käia valimas, heisata rahvuslippu ning teenida sõjaväes. Ja kuigi lapsi kasutatakse Eesti ühiskonna vastu võitlemisel «tankistidena», ei ole lapsed reeglina selle üle õnnelikud. Tasub meenutada vanasõna «Hea sõna võidab võõra väe».

Jehoovatunnistajad ei pretendeeri piibliaegadele. Usuorganisatsiooni nimi on kasutusele võetud alles 1931. aastal. Nad rahulduvad paljudele sektidele omase skeemiga: oli küll Jeesus ja apostlid, aga siis oli kas 1900 aastat pimeduseaega või Jumal lihtsalt ei tegutsenud, kuni lõpuks tuli selle sekti «Suur Õpetaja».

Maski varjus

Tänapäeva demokraatliku mõttekooliga inimene küsib, et mis on neis siis halba – eks kasuta nemadki sedasama Piiblit, mida kristlased? Ent kuna Eesti on väike maa ja et eesti keele kasutajaid on vähe, siis küllap siin jäädaksegi sedasama Piiblit kasutama. Näiteks ingliskeelne Uus Testament kirjutati ümber nende juhtide valeprohvetluse õigustamiseks aastal 1950.

Sellest ajast on pärit ka risti asendamine postiga kui ususümboliga. Piibel aga räägib jehoovatunnistajatest, kirjutades: «Rist on jõledus neile, kes hukka lähevad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi!» Enamasti püüavad misjonärid siiski kasutada kristlikku maski.

Kuid 1960. a kirjutas Vahitorn: «Kui Jeesus tuli 1918. a oma spirituaalsesse templisse, et kohut mõista inimeste üle, heideti kristlus kõrvale.» Iga nädal trükitakse ligi 14 miljonit ajakirja ja üle 4 miljoni tunnistaja jagavad neid 200 maal.

Kasin limiit

Jeesuse nime nimetamine ei tee veel kellestki kristlast. Aga lihtsates inimestes oskavad nad segadust ja kahtlusi tekitada küll puterdades, kui segane ja vastuvõetamatu on uskuda Kolmainu Jumalasse. Et see teisteski segadust on tekitanud, pakun ühe lihtsa võrdluse: Jumala näo järele loodud inimene on ju samuti kolmainus – ihu, hing ja vaim – seejuures ometi üks ja ainus inimene.

Kuigi nende iga koguduseliige teeb oma kohustuslikke tunde tänaval ajakirju jagades ja uste taga koputamas käies ning iga tunni ja iga külastuse kohta aruannet kirjutades, on nende misjon Vahitorni enda õpetuse seisukohalt mõttetu.

Nimelt võetakse Jumala juurde vastu 144 000 äravalitut, ülejäänud «hukkaminejate mass» läheb nagunii hävitamisele. Kinnitatakse, et praegu on maa peal veel umbes 5000 õndsakssaajat, näiteks Soome limiit on veel üks õndsakssaaja. Eestile limiiti lihtsalt pole, sealhulgas ka mitte ühelegi jehoovatunnistajale.

Selle kõrval eksisteerib teine teooria: ainult 144 000 inimest sünnib uuesti, kusjuures uuestisündinute arv sai täis juba 1930ndatel aastatel. Ülejäänud on nn jonadabid, kes hakkavad kuningatena igavesti valitsema maapealses paradiisis. Kõik need aga, kes jehoovatunnistajate hulka ei kuulu, tapetakse Harmagedoni lahingus. 1920. a kinnitas üks liikumise rajajaid, kohtunik J. Rutherford, et miljonid, kes praegu elavad, ei sure iialgi.

Innukus väärib eeskuju

Veel üht enesekaitse meetodit võin kristlastele soovitada: kutsuda hulkuv jehovist sisse ja teha talle ettepanek koos palvetada. Seda ei tohi nad koos kristlastega teha ja nii peab tülitaja otsima võimaluse minema hiilida. Muide, kui mõni asjaosaline hakkab jehovisti nimele vastu vaidlema ja seletama, et nood hoopis teised on, siis pole tingimata sedagi vaja uskuda.

Kristlastel on niisiis jehoovatunnistajate vastu võitlemiseks ristimärk, Jumala Sõna ning palve. See ongi parim, kuna tagab püsiva kaitse.

Ainus eeskuju vääriv asi on Vahitorni jagajate innukus. Kui pimedusevürsti saadikud nii pühendunud on oma ametis, kui palju innukam peaks olema kirik valguse väge kuulutades!

Kellel aga usurelvi kaitseks võtta ei ole, sel tuleb selgesõnaliselt nõuda tülitaja lahkumist, ähvardades vastasel juhul politseiga. Ainult selle vastu ei ole veel olemas mõjuvat tõrjevahendit, et igasuguseid pabereid postkastidesse ei topitaks. Kuid arvatavasti on igaüks leidnud rämpsposti jaoks oma lahenduse.