… kui Tema meid kutsub

Mõned aastad tagasi, kui me koos ühe Hispaania armee kap­laniga mägistel ja kitsastel Bosnia teedel kodubaasi kiirustasime, võttis too kaplan taskust püha Kristoferi pildi ja palus, et ma meie kahe eest väikese palve teeks. Selgituseks rääkis ta mulle, et tema kodukirikus Toledos põlevad küünlad alati just püha Kristoferi altari ees. Nimelt valitseb seal uskumus, et kui oled sellele pühakule küünla süüdanud, siis ei saa surm sind ootamatult tabada kolme järgneva päeva jooksul. Nii käivatki paljud inimesed Toledo katedraalis iga kolme päeva tagant küünalt süütamas. Kaitsepühak Kristofer hoolitseb peamiselt selle eest, et inimeste reis kulgeks turvaliselt, ilma ootamatute õnnetusteta, ja on seetõttu populaarne kaitsepühak paljudel katoliku kiriku traditsiooniga maadel. Ootamatu hukkumine näiteks autoõnnetuses on sügavalt usklikule katoliiklasele rängaks saatuselöögiks, sest nii jääb ta ilma hädavajalikest surmaeelsetest kiriklikest sakramentidest. Mõnel pool aga olevat Kristoferi ettehooldega äritsemine isegi kirikut ennast pahandama hakanud, sest mobiilside operaatorid pakuvad juba liiga agressiivselt inimestele pühakuga mobiiltelefoni-taustapilte, mis koos spetsiaalsete palvetega maksab veelgi rohkem.
Ega keegi meist ei tea, millal täpselt võtab Jumal meid oma armulisel nõul ära enda juurde kutsuda. Ent ka siit tagasihoidliku protestantliku mätta otsast vaadates sooviks ikkagi kas või pisut surmaga kohtumise aega ette teada, et oma maised ja taevased asjad endas ja enda ümber korda seada. Ingmar Bergmani filmis «Seitsmes pitser» langeb ristisõjast naasvale rüütlile osaks koguni õnn surmaga mõnda aega koduteel viibides malet mängida. Ongi vist nii, et kes julgeb surmale silma vaadata, see ei karda ka elada. Elame ajastul, mil inimese elu ja tervis on ühelt poolt kaitstud arstide ja meditsiini poolt tasemel, mida inimkond varem pole kogenud. Teisalt aga on võimalus hukkuda näiteks liiklusõnnetuses meie igapäevane reaalsus. Kõik inimesed, kes meid ümbritsevad, võivad järgmisel hetkel osutuda ootamatult Jumala poolt ärakutsututeks ning meie kõrvalt lahkunuteks.
Poola riiki ja rahvast möödunud laupäeval tabanud katastroof on pretsedenditu sündmus ajaloos, millega keegi ei osanud ette arvestada. Kogu maailma avalikkus on olnud ootamatust õnnetusest ehmunud. Usun, et ka paljudes meie kirikutes võeti ja võetakse lennuõnnetuses hukkunud ja nende leinajad eestpalvesse. Selle sündmuse valguses tõuseb taas silme ette Bernt Notke «Surmatants», kus surm ise veab meid tantsides läbi elu, sõltumata meie ühiskondlikust või vaimulikust positsioonist. Ei teagi, kas julgust oleks õigem paluda Jumalalt selleks, et surmaga silmitsi seista surma hetkel, või oleks seda vaja kogu elu jooksul selleks, et surmaga koos elada.
Hukkunud on ka neli Poola relvajõudude kaplanit. Neist õigeusu piiskop brigaadikindral Miron Chodakowskiga olid mul kõige lähemad suhted. Teenistus on kaplaneid viinud suurtele manöövritele ning kindlasti ka sõjakolletesse. Saatuslikuks sai neile aga hoopis lend mälestusteenistusele, millega mälestati 70 aastat tagasi Katõnis mõrvatud Poola ohvitsere ja rahvuslikku eliiti. Selles mõttes eristusidki nad ehk mõnevõrra teistest hukkunutest, et nemad lendasid Smolenskisse täitma oma teenistusülesandeid – viima läbi mälestusteenistust Katõnis.
Püüdes palves olla koos hukkunud kaplanite ning ka teiste hukkunute ja nende lähedastega, imetlen ma samas ometi Poola rahva ja riigijuhtide pühendumust hoida ja vääriliselt tähistada kõige kõrgemal tasemel oma riigi sõdurite ja teiste kommunistliku režiimi ohvrite mälestust. Ja seda mitte üksnes oma kodus, vaid ka kaugel väljaspool selle piire. Usun, et meil on, mida poolakatelt selles osas õppida. Kui me ei ole oma palvetes nendega, kes on pidanud oma elu meie rahva unistuste eest ohvriks tooma, kas olemegi siis tegelikult nende unistuste viljade väärilised hoidjad? Me palume, et Püha Vaim lohutaks Poola rahvast ning parandaks nende vanad ja uued haavad nii Katõnis kui kogu nende ajaloos. Andku Jumal meilegi tarkust ja julgust kasutada meie kätte usaldatud elu ja meie riigi vabadust õigel ja väärikal moel, et oleksime valmis siitilmast lahkuma, kui Tema meid kutsub.

Taavi Laanepere,
kaitseväe peakaplan