Kui rist on devalveerumas…

Igal maailma religioonil on oma teoloogia, mistõttu teoloogia kui termin kristluse mõttes on üsna väärtusneutraalne, sest termin pole ju isegi kristliku algupäraga. Mis teeb siis teoloogiast kristliku teoloogia? Jeesuse Kristuse rist
Olen veendunud, et kristlikus kontekstis on teoloogia tuumaks Jeesuse Kristuse rist, mistõttu võime oma teoloogiat nimetada ristiteoloogiaks.
Ristiusk assotsieerub paljudele eestlastele keskaegsete ristikäikudega, kus «usku» toodi tule ja mõõgaga. Siiski mitte alati, ja Jumalat tunti meie aladel ka enne ristikäike. See süvenenud eelarvamus on väga tõsiseks väljakutseks kristlastele. Juba apostel Paulus oli tuttav ristiteoloogia dilemmaga, kui ta kinnitas Korintose kogudust: «Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi.» (1Kor 1:18) Kristoloogia ja soterioloogia tuumaks on Jeesuse Kristuse isik ja Tema lunastustöö ristil.
Kas sõna rist on meie jaoks narrus või Jumala vägi? Kas postmodernistliku ühiskonna mosaiiki rist üldse enam sobitub?
Kes on troonil?
William Borden (1887–1913) tõi näite selle kohta, et iga inimese südames on troon ja rist. Kui Kristus on troonil, siis mina on ristil; aga kui mina on troonil, siis Kristus on ristil. Siin ei ole budismile omast kuldset keskteed.
Mulle tundub, et sõnum ristist on aegunud ning selle vägi ja väärtus mitmete kristlaste elus devalveerumas. Me tahame ju olla edukad, tuntud ja tunnustatud – aga rist? See tähendab ju oma mina surma andmist, kannatusi ja teotust – võib-olla ka ebapopulaarsust. Mõne jaoks tähendabki rist võidu asemel kaotust, edu asemel ebaedu, õnnistuse asemel õnnetust. Esialgu võibki jääda mulje, et kui olen nõder, siis ma ei ole ju vägev?
Risti vägi ja inimlik vägevus välistavad teineteist. Seda kinnitab jõuliselt Pauluse teoloogia.
Edukusele orienteeritud ühiskond
Meie ühiskond on edule orienteeritud, mistõttu on üsna soodne pinnas ka eduteoloogiale, kus pole enam kahjuks kohta ristile ja ristiteoloogiale. Meid on tabanud n-ö american dream – kristlaste seas on «tegijad» need, kes on materiaalselt edukad, tugeva tervisega ning inimeste seas tuntud ja tunnustatud. Rist on devalveerumas ning asendumas vägevate tegijatega, kes soovivad endale nime teha ja inimeste seas tuntust koguda. Ja nii ongi «pahandus ristist» kõrvaldatud ning kuulutatakse ristiusku ilma ristita, et olla aktsepteeritud kõigis ringkondades.
Sellel on aga oma hind. Jeesus maksis oma ristisurmaga kõige kallimat hinda, et kinkida armust usu läbi meile õndsus ning pattude andestus, meie aga oleme valmis tegema risti ja ristiteoloogia osas hinnaalandust, kohandades ristisõnumit ning mugandudes sealjuures ise. Risti püütakse teha postmodernistlikule inimesele vastuvõetavaks, pakkudes igat laadi kristlikku meelelahutust, et mõjuda atraktiivsena eesti noortele.
Karl Barthi seisukohad
Risti vägi ei ole mõõdetav väliste (heaoluühiskonnale omaste) parameetritega: sa võid olla vaene, haige, tundmatu, kuid ometi kiirgab sinu elust risti päästev vägi. Sa oled Kuningate Kuninga laps uuestisünni kaudu ja rist on kuninglik tee taevasse.
Dogmaatik Karl Barth ütleb, et väljaspool Ristilöödut ei ole patt kaugeltki selge, kusjuures patt võib seguneda mitmesuguse õige ning heaga. Barth osutab oma dogmaatikas sellele, et kristlase ristile on omane sama väärikus, mis oli omane Jeesuse enese ristile. Barth on veendunud, et risti kandmine on meie pühitsuse lõpuleviimine, hoides meid alanduses ja karastades meie usku.
Barthi järgi on rist igal juhul vaenamine, milles tuleb ilmsiks, et ristiinimene, kuigi ta suhtub maailma solidaarselt, ometi selle maailma, nimelt kristianiseeritud maailma teed käia ei saa. Dogmaatik on seisukohal, et keegi, kes teab, mis on rist, ei soovi enesele risti, kuid Jeesuse järel käies kanda tulev rist tuleb ise, ilma kristlase soovi ning kaasabita.
Ristilöödu võit
Erich Sauer on kirjutanud väga hea raamatu pealkirjaga «Ristilöödu võit». Kas meie sekulariseerunud ühiskonnas peetakse risti võidusümboliks? Rahvas tahab tsirkust ja leiba. Andku Jumal meile armu, et meie selle nõudluse ja pakkumisega kaasa ei läheks.
2000. aastal olin Amsterdamis ning ühel evangeelsel koosolekul kuulsin, kuidas Cliff Richard laulis a capella: «Kui selle risti ilu näen, kus suri Võiduvürst mu eest, siis oma elu maha jääb ja hing on alanduse sees.» See oli minu jaoks väga pühalik hetk. Soovin endale ja sulle, armas kaaskristlane, et Jumal ilmutaks meile Jeesuses Kristuses Püha Vaimu kaudu Kolgata risti ilu.

Ramo Pener,
pedagoogikamagister,
metodisti kiriku pastor