Kristlus kui ilmaliku ühiskonna ketserlus

Urmas Petti soovib (Eesti Kirik 5.9.2012), et talle vastu vaieldaks. Püüan tema palvet täita. Sest muidu nii taibukas autor on sisse lasknud mõned konarused.
Petti meelest on «võimalik, et kirik hülgab/salgab Kristuse (minnes näiteks kompromissidele riigivõimuga) ja usklikul polegi enam muud teed pääsemisele kui kirikust välja pääsemine». See kõlab küll veidralt. Kristuse salgamine/hülgamine tähendab tema jumalinimliku loomuse (1Jh 4:1–6) või siis ülestõusmise eitamist (1Kr 15:14–19).
Ükski suurkirik pole seni Jeesuse jumalikkust ega ihulikku ülestõusmist salanud. Kompromiss riigivõimuga võib olla patt või eksimus, mille pärast aga keegi, kes usub Jee­susesse Kristusesse, ei pea kirikut maha jätma. Kiriku keskmes ei seisa poliitika ega ühiskond, vaid lunastus patust ja uus loodu.
Petti kaitseb (ehkki möödaminnes ja otse nimetamata) ka punkbändi Pussy Riot, kes omavolitses hiljuti ortodoksi kirikut teotaval viisil ühes Moskva pühakojas. Ta vihjab kristlastele, kes on käitunud inetult homode suhtes: «Kui sõnavabaduse hulka arvatakse õigus loopida geiparaadi (kasvõi verbaalsete) tomatitega, siis kuulub sinna ka õigus kirikus punkpalvuse pidamiseks.»
See lause jääb täiesti arusaamatuks. Kui ulakad rullnokad huligaanitsevad tänaval, kas järeldub sellest, et kättemaksuks tohib nüüd tungida lasteaedadesse või kodudesse, laamendada seal, mõnitades nimme vanematele ja pereinimestele kõige pühamat (abikaasasid, lapsi) ning pidades roppude sõnadega vagatsevat jutlust, et kogu teie elu olevat vanamoodne, edu- ja inimvaenulik, mis te, tagurlased, nutate?
Ärgem keerutagem: pühakodadesse omavoliline tungimine, nende rüvetamine ja teotamine on keelatud! Kõik muud järeldused on kunstlikult otsitud. On kurb, et mõned eesti teoloogid on asunud õigustama punkbändi laamendamist kirikus. Pole ime, kui keegi hakkab neid endid ususalgajateks/-hülgajateks pidama: kuivõrd pühakoja pühadus on seotud praegu taevas elava Kristuse jumalinimlikkusega (ortodoksidele on kirik värav taevasse), siis tabab ühe pilkamine ka teist.
Võib-olla pole karistus bändiliikmetele (kaks aastat vanglat) päris kohane, kuid nende kaitsmine tähendaks kuriteo eitamist (vähendamist).
Viimaks mainib Urmas Petti 19. sajandil USAs levinud arvamust, «et roomakatoliiklasi pole nende usuliste vaadete tõttu võimalik demokraatlikku ühiskonda integreerida». Seda seetõttu, et nad moodustasid suletud kogukonna. Petti arvab, et eksiti.
Ei vaidle küll vastu, ent teisalt siiski tundub, et 21. sajandil moodustab katoliku kirik mujalgi maailmas vähemalt osaliselt suletud kogukonna. Mitte ainult et katoliku ja ortodoksi kirikud keelduvad muutmast kristlikku eetikat – nad peavad endiselt kinni ka kristlikust dogmaatikast.
On olemas üks elav Jumal Looja – sõltumata sellest, kas inimesed temasse usuvad. Jeesus on jumalinimene objektiivses mõttes, ehkki meile saab ta teatavas mõttes «objektiks» ainult usu läbi. Püha Vaim suunab jätkuvalt kiriku usku ja kristlaste elu.
Enamik, kelle mõttelaadiks on «läänelik liberaalne relativistlik pluralism», millest Petti räägib kui «meiegi ühiskonna aluseks olevast filosoofiast», ei hooli aga kristlikust dogmaatikast ja eetikast. Seepärast väljendas katoliku piiskop Andreas Laun hiljuti oletust, et varsti tehakse Euroopas kristlased «sekulaarse ühiskonna hereetikuteks» (ketseriteks).
Kristlus algas juudi sektina ja võib lõpetada paganate sektina. Sel juhul tuleb meil jääda «sektantideks» (mõistagi ainult siis, kui oleme selleks sunnitud), sest ainult nii saame olla maa soolaks ning jumalariigi kandjaks. Surma võitmisse ja uue maailmaajastu tulekusse usume ju nii või teisiti.
Siiski ei taha ma Urmas Petti lausete kallal närida ega arva, et ta ka ise kõiki oma väljendeid võrdselt heaks peaks (tunnen endagi kohmakusi). Ei saanud aga jätta kirjutamata, sest vastasel korral oleksid jäänud kõlama mu meelest väärad väited.

 
 

 

 

Arne Hiob,
teoloog