Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kristlus ei pea osalema edevuse laadal

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Eesti Kirikute Nõukogu konverents „Eesti usk“ oli rahvarohke ja päeva lõpuni inspireeriv ning kaasa mõtlema kutsuv. Üllatavalt palju väga häid esinejaid erinevaist valdkondadest, kes avasid usu olemust läbi oma professiooni. Peaettekande pidanud Mihhail Lotmani kõrval arutleti vaimulike, teadlaste ja loomeinimeste osavõtul usu koha üle ühiskonnas ning usu ja erinevate kultuurivaldkondade vastastikuse seotuse teemadel.
Mõtlik oli Tarmo Soomere tervitus konverentsile, kus saalis istus mitmeid tema noorpõlvekaaslasi usuteel. Usaldusest, usust, vaimsusest ja teadusest kõneldes ütles ta, et Lapi tarkus ei vii meid edasi, ja tsiteeris kadunud Hardo Aasmäed, kes kirjutas: „Massidele jutlustamine toob lõppeks kaasa Jeesus Kristuse saatuse. Ehk siis selle, et sind lüüakse luuserina 33. eluaastal risti. Palju mõistlikum on olla Lapi tark, valdav osa elust vaikida ja elada õnnelikult kõrge vanuseni.“ Vaimsus on üks kategooriatest, mis on kõrgemad kui inimene või see maailm, kus võitja võtab kõik.
Eestit peetakse usukülmaks ja mittekristlikuks maaks. Kõige paremaid vastuseid eestlaste seotusele usuga saab aga EKNi poolt regulaarselt korraldatud religiooniuuringutest ning rahvaloendusest. Viimase andmetel pidas mõnda usku omaks 29% täiskasvanud rahvastikust. Sotsioloogilised uuringud kinnitavad, et Jumalasse usub 38% vastanutest ja ei usu 52% vastanutest. Kaido Soom on uurimusest välja toonud, et kuigi institutsionaalne kristlus on Eestis nõrk, usub 55% eestimaalastest, et meie rahvuskultuur on kristlusest mõjutatud. Arvud polegi nii pahad.
Urmas Viilma rõhutas konverentsil, et me ei peaks uskmatuks rahvaks olemist valjendama ja selle üle uhked olema. Sest usuga on meil kõik väga hästi, kinnitas ka Ringo Ringvee. Kui jutt kaldus nn uusvaimsusele, kus tooni annavad poolvääriskivid, kaitseinglid, punased käepaelad jmt, lausus Mihhail Lotman, et kristlus ei pea edevuse laadal osalema, sest tegu on liiga suurte väärtustega. Temalt noppisin üles ka lause, et ta ei tea mitte ühtegi teist usku peale kristluse, mis kutsuks Jumalat armastama – mitte kartma, hirmu tundma.
Eesti kultuuri- ja usuelu on äärmiselt rikkalik ning suuri küsimusi esitatakse erinevates vormides ikka ja jälle. Usku kohtame igas eluvaldkonnas. Lembit Peterson väitis, et kõigil inimestel, kes moodustavad Eesti, on midagi, millesse nad usuvad. „Kui vaatate Eesti teatrimaastikku, siis kõik teatriga tegelejad on mingis suhtes kristliku usuga. See võib olla ei- või jaa-suhe, või ka kolmas, mis ei ole ei ega jaa. Aga see suhe tõega on kõigil olemas.“
Konverents tüüris lõpu poole, kui lavale istusid Meego Remmel, Tarmo Uustalu ja Philippe Jourdan, kes koos otsisid võimalust, mis juhiks noori elava usu juurde. Tarmo Uustalu pakkus eestlase kolm iseloomulikku joont: jonnakas, skeptiline, jalad kindlalt maas. Kas tunneme ennast ära?
Vaimselt kiire sagedaste ümberlülitustega elu ei anna suurt võimalust keskendumiseks. Ehk seetõttu vajamegi ühelt poolt eraldatust, vaikust enda sees ja enda ümber, aga teisalt ka tugevat kogukondlikku/koguduslikku kuuluvust. Priit Rohtmets märkis, et globaliseeruvale maailmale reaktsiooniks tekivad väikesed kogukonnad, kus võib näha usu tõusu.
Konverentsil kõneldu pani küsima, milline see meie usk siis on. Kui palju on selles usku Jumalasse, kui palju usaldust end tema kätesse heitmisel. Kui viimastel nädalatel oleme näinud ja kuulnud ragisevat vihakõnet, kus kõik on kõigi peale solvunud ja vihased, siis konverentsil oli õhk armastusest tüüne.
Iga esineja sai Ilmo Ault kingina kaasa Priit Rohtmetsa kirjutatud siseministeeriumi mahuka kinkeraamatu „Riik ja usulised ühendused“. Konverentsiga märgiti nii EKNi teema-aastat „Eesti usk“ kui ka Euroopa kultuuripärandi aastat. Konverentsi korraldamist toetas siseministeerium.
SemmSirje 60

 

 

 

 
Sirje Semm,
peatoimetaja