Kristlikust kärgperest

Mullu sügisel tähistati Hageri koguduses kunagise kirikuõpetaja Konstantin Thomsoni 150. sünniaastapäeva. Mälestuskonverentsil kõneles koguduse liige Sigrid Põld, et Thomsonil oli kombeks ainult pühapäeviti talitusi toimetada, ja nõnda laulatas ta ühel korral koguni 11 paari. Üks paar läinud vahetusse. Kui hiljem juhtunut selgitati, öelnud õpetajahärra, et mis Jumal on ühte pannud, seda ei või inimene lahutada.
Loomulikult oli segadust enam, kui ette kujutada oskame, aga hiljem aastate pärast olla too laulatatud naine öelnud, et talle sattunud mees oli parim, keda ta suutis ette kujutada, ja koos elati kuni surmani.
See lugu meenus, kui osalesin mai alguses Tallinnas SA Väärtustades Elu korraldatud emadepäevakonverentsil «Miks me armastame kärgperet?!». Sõna kärgpere ilmus meie keeleruumi 2010. aasta sõnavõistlusel, tähistades peret, kus kasvavad korraga eri vanemate lapsed. Mõiste sisu pole seevastu midagi uut, mõelgem kasvõi taluperedele, kus tihti esimene naine suri noorelt ja lapsi, nii uusi kui eelmisest suhtest põlvnevaid, kasvatas edasi uus abikaasa.
Piiskop Joel Luhamets pidas konverentsil ettekande «Miks Jumal ei luba lahutada?». Tema vastus oli: sellepärast, et Jumal hoolitseb meie eest. Abielu on kõige turvalisem teekond, kuidas ühiselt koos järelkasvuga armastuses ja hoolimises Jumala suunas vaikselt astuda.
Tal on õigus ja sellega olid nõus ka mitmed teised ettekandjad. Ometi ei ole saladus, et Eestis puruneb palju kooselusid, ka kristlikult laulatatud abielusid. Kärgpered on saanud lahutamatuks osaks argielust.
Küllap on ideaalsest peremudelist loobumise põhjused väga erinevad, loodetavasti pole paremat võimalust leitud ja mööda ei saa vaadata ka inimlikust piiratusest, ent nendeski olukordades, olen veendunud, ei keera Jumal meile selga. Ta on meiega ka ristiteel, kuhu altari ees «jah, tahan» ütelnu pole lootnud jõuda.
Nõnda on see, kuidas toime tulla kärgperega, ka kristlastele teema, et säiliks lastele normaalne kasvukeskkond, väärikad suhted täiskasvanute vahel ja vaatamata kõigele väärtustada jätkuvalt peresuhteid ning kogeda nende kaudu Jumala ligiolekut.
Hiljuti ilmunud raamatu «Eluterve kärgpere käsiraamat» psühhoterapeudist autor Kat­rin Saali Saul ütles ettekandes, et kärgpere nõuab head tahet, teadmisi ja hinge avarust kõikide asjaosaliste poolt. Hinge avarusele mõeldes tundub, et kristlastel võiks siin eeliseid olla. Kõneleme ju kogudusest kui perekonnast, osaduskonnast, kui vendadest ja õdedest Kristuses.
Hiljuti muutis südame soojaks kiri Tartu Jaani koguduse listis, kus üks pere otsis oma lastele «vanaema», et oleks keegi vanemast põlvkonnast, kes pere tegemistest sooviks osa võtta. Ehk tunneb ka mõni üksik vanainimene sellisest suhtest puudust. Ei tea, kas see inimene leiti, aga päris kindlasti lubame oma laste ellu kristlastena ristivanemaid, mis on samuti ehk üheks vaimulikuks kärgpere mudeliks.
Kuigi kärgpere pole kristlasele kindlasti unistuseks, võib hea tahtmise juures sellestki saada Jumala abiga pere, kus on küll palju suminat, ent mis siiski toodab mett, nagu seda sõnastas konverentsil Katrin Saali Saul.

Konverents on järelvaadatav postimees.ee lehel.

 

 

 

 
Kätlin Liimets,
Eesti Kiriku reporter