Kristlase vastutus

Olete kuulnud seda vana juttu?
Kui talupere sööma istus, pandi vanaisa eraldi toanurka istuma, anti puulusikas ja kauss ette. Nii kordus see päevast-päeva. Väike poeg küsis oma isalt: «Miks vanaisa ei saa istuda koos meiega lauas?» «Ta pudistab palju ja ajab toidu maha, käed värisevad, lõhub veel mõne kausi ära,» vastas isa pojale.
Mõne päeva pärast märkas isa, et poeg istub pliidi ees väikesel pingil ja voolib noaga puutükki. «Mis sa teed, pojake?» küsis isa pojalt. «Puulusikat voolin. Kui sa ükskord vanaks jääd ja mina suureks kasvan, panen sind nurka istuma ja siis saad sa oma lusika,» vastas talle poeg. Kui pere lõunasöögile kogunes, anti vanaisale auväärne koht laua otsas…
Vaatasin pühapäeval telerist filmi ema Teresast. Kogu väikese ja hapra naise suureks elatud elu kanti kohati võõrastavas eheduses meie ette. Kui suur pidi olema see jumalik jõud ja ilmutuse vägi, mis sundis teda Calcutta tänavalt üles tõstetud esimese kurnatud ja sureva inimese taga nägema Jumala armastuse kogu vägevust ka kõige väetimate ja põlatumate vastu.
Me võime küll kõrvadega kuulata ja silmadega näha ema Teresa ja tema Halastuse Misjonäride ordu õdede ülimalt lihtsat elu ja pühendumust vaeste, haigete, näljaste, surijate aitamisel, kuid selle tegevuse südamesse võtmine tundub olevat siin kargel ja külmal Eestimaal omane vähestele. Keegi hoolitseb küll kodutute eest, keegi tänavalaste eest, keegi viib üksikule vanainimesele pätsi leiba ja kütab ahju soojaks.
Kui inimene aga on tõsiselt mures oma haiguse pärast, oma kortermaja keldrisse voolava roiskvee pärast, ametnike ükskõiksuse pärast, kes ei vaevu selgitama lihtsaid asju, mis vana inimese asjaajamist kergendaksid, siis võime küll öelda, et enamus inimesi elab ilma halastava ema Teresa südameta.
Elab kivinenud südame ja oma enese õigusega. Õigusega, mis lubab tal suhtuda üleoleva irooniaga paljude inimeste jaoks pühasse inimesse. Õigusega, mis lubab seadusesätteid välja tuues ja ärilisele edukusele rõhudes trampida paljude inimeste tunnetel ja vajadustel.
Kristlaste õigus siin maailmas on aga võtta enda kanda igas olukorras koormaid, sest me teame, kust tuleb meie abi ja lohutus siis, kui tundub, et enam ei jaksa sammugi astuda. «Kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!» (Gl 6:10)
Sirje Semm, peatoimetaja