Kramer: vaimustus ei lasknud enam lahti

Põhja-Elbe kiriku ülemkirikunõunikku dr Henning Kramerit tunnevad kõik
EELK liikmed, kellel on viimase seitsmeteistkümne aasta jooksul tulnud
tegeleda kiriku ülesehitamise või mõne muu majandusküsimusega.

15. augustil läheb meie kiriku kauaaegne toetaja, kelle kaudu on
Eestisse jõudnud üle 5 miljoni euro, pensionile, kuid sõprussuhted
seovad teda Eestiga edaspidigi.
Põhja-Elbe kiriku ülemkirikunõunikku dr Henning Kramerit tunnevad
kõik EELK liikmed, kellel on viimase seitsmeteistkümne aasta jooksul
tulnud tegeleda kiriku ülesehitamise või mõne muu majandusküsimusega.
15. augustil läheb meie kiriku kauaaegne toetaja, kelle kaudu on
Eestisse jõudnud üle 5 miljoni euro, pensionile, kuid sõprussuhted
seovad teda Eestiga edaspidigi. 

Tegus Henning Kramer (vasakul) armastab meresõitu. Pildil koos Põhja-Elbe kiriku ehitusdirektori Wilhelm Poseriga.       Foto: Tartu Jaani kiriku arhiiv

Teil on ligi kahekümneaastane koostöökogemus eestlastega. Milliseid elamusi ja muljeid meenub seoses koostööga?
Minu töö, õieti koostöö algus Eestiga on nõukogude ajas. Augustis 1989
tulin ühe väikese grupiga esimest korda Balti riikidesse, mis siis olid
veel Nõukogude Sotsialistlikud Vabariigid.
Eestist tundsin Kuno Pajulat, Erik Hiisjärve ja Kalle Kasemaad,
kes 1986. aastal meil Rendsburgis sinodil viibisid. Need maad, mis jäid
raudse eesriide taha, olid paljudele meie hulgast tundmatud ja kauged.
Ma ei mäleta ka, et ajalootundides oleks meile neist räägitud. Ilmselt
oli minu kooliaeg liiga lähedal II maailmasõjale, mille tagajärgedega
alles hakati tegelema.
Eeskätt on minu elamused siinsest tööst seotud inimestega. Kohtumistel
eestlastega tunnetasin äraootavat distantsi, aga ka südamlikku
külalislahkust.
Eriliselt mäletan tutvumist vana konsistooriumihoonega Tallinnas
Toompeal. Esimene pilt linnadest ja maalt segunes mõttega hävitamisest,
mis kaasnes aastatepikkuse okupatsiooniga. Sarnaseid pilte mäletan ka
ühest partnerlinnast Greifswaldist endisest Saksa Demokraatlikust
Vabariigist.
Tunnetasin algusest peale eestlaste suurt lootust ja ootust koostööst
Põhja-Elbe kirikuga. Meie omalt poolt õppisime kiiresti projekte
rahaliselt ja organisatoorselt alustama, et ootust mitte petta.
Seoses inimestega, kellega olen 17 aasta jooksul kohtunud, on mul
tunne, et eestlaste hinge tundmaõppimine võtab kaua aega, mõnikord
mõtlen, et pean seda veel õppima.
Mis põhjusel alustasite tegevust Baltikumis?
Põhjus, miks hakkasin Baltikumiga tegelema, läheb ajas veel mõni aasta tagasi.
1984. aastal valiti mind kirikuameti asepresidendiks Kielis ja lisaks
juriidilise osakonna juhataja ametile tegelesin partnerkirikute
oikumeeniliste küsimuste ja kontaktidega. 1988. aastal jäi vabaks meie
kiriku oikumeenia ja partnerlussuhete koht ning nii sain vastutavaks
olemasolevate kontaktide eest Balti regioonis, millega ei olnud seotud
veel ühtegi programmilist kontseptsiooni.
Minuga juhtus nagu paljudega, kes esimest korda Baltikumi külastasid:
vaimustus, mida see maa ja inimesed kiirgasid, ei lasknud enam lahti ja
sellest ei pääsenud kuhugi.
Niisiis oli esimene põhjus eelkõige tööülesanne, mis aga oli seotud isikliku huviga partnerluse vastu.
Millised olid huvitavamad projektid Teie tegevuse alguses Eestis?
Nagu öeldud, oli partnerluse lähtekohaks ülesanne meie
kirikuvalitsuselt ja sinodilt, kes üha rohkem selle töö heaks raha
eraldasid.
Teiseks oli terve rida ülesandeid, mida lahendada sai. Pigem oli Eesti
poolel raskem otsustada, millega alustada. Mäletan, et lisaks
praktilisele abile nagu koopiamasinad, faksid, autod ja kontorisisustus
tulid kiiresti päevakorda ja said  prioriteediks
haridusprogrammid. Siinjuures oli abiks kiriku kaastööliste nõu, ka
vastastikused külastused eesmärgiga teineteist tundma õppida.
Oli erakordselt põnev aidata kaasa millegi ülesehitamisele ja ma pean
möönma, et nõukogude ametnikud ei raskendanud mitte kunagi meie tööd,
ka seal kohtasime sõbralikkust.
Tartu Jaani kiriku taastamine oli ilmselt suurim projekt, millega tegelesite, või oli veel sarnaseid ülesandeid?
Tartu Jaani kiriku taastamine oli tõepoolest nii rahaliselt kui ka
ajaliselt suurim ehitusprojekt, milles olen osalenud. Oleme umbes
kaheksa aastat kohtunud ümarlaua taga, mille tööd juhatas enamasti
Tartu tollane linnapea Andrus Ansip, kes oli selle suurejoonelise
ülesehitustöö mootoriks.
Sarnane oli ka Usuteaduse Instituudi ülesehitus Tallinnas Pühavaimu tn
6, mis koos eestlaste, soomlaste, põhjaelbelaste ja Luterliku
Maailmaliidu ühiste jõududega ostetud ja restaureeritud sai. Arvan, et
see on üks kalliskivi, mis on heaks näiteks koostööst ja
partnerlusabist.
1994. aastal saime üheskoos konsistooriumihoone Toompeal Kiriku plats 3
restaureeritud ja luterliku kiriku keskuseks ümber ehitatud.
Suurim sisuline projekt Eestis on aga igal juhul kiriku kaastöölistele
rajatud palga- ja pensionikassa, mis on logistiliselt ja rahaliselt
EELK-le üks olulisemaid.
Kas Teie kontaktid Eestiga on praegu pigem tööalased või on tekkinud ka isiklikke sõprussidemeid?
Tänu minu enam kui 220 reisile Eestisse on mul siin palju projektide ja
tööga seotud kontakte. Samal ajal on nende aastate jooksul tänu
ustavale koostööle arenenud isiklikke sõprussuhteid, mis jäävad minuga
ka pensionipõlves. Igal juhul olen otsustanud neid suhteid hoida, need
õnnestuvad kõige paremini läbi reeglipäraste vastastikuste
külaskäikude.
Ärksa inimesena jääte kindlasti aktiivseks ka pärast töö lõpetamist Põhja-Elbe kiriku juures. Millised on Teie tulevikuplaanid?
Juba alates eelmise aasta lõpust olen uues, seekord täiesti
vabatahtlikus ametis. Mind valiti Saksa Punase Risti
Schleswig-Holsteini presiidiumi teiseks asepresidendiks.
See on põnev töö, mis annab palju, ja sellega tegelen järgnevad neli
aastat. Võib-olla on mul võimalik leida kontakte Punase Ristiga Eestis!
Lisaks on mul mõni isiklik hobi, mille jaoks ma pensionärina kindlasti
rohkem aega pühendan. Loodetavasti olen terve, nii et saan veel palju
reisida, tahaksin õppida orelimängu, minu hobiks on ka purjetamine ning
fotograafia – ma pildistan kirglikult.