Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Koormuse all on sõna «usklik»

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Mitmel korral olen mõelnud, miks siis, kui keegi kasutab avalikus esinemises või väitluses ristiinimesele omast sõnavara, on arutelu häiritud ja liig sageli räägitakse üksteisest mööda.
Olen poliitikas osalenuna täheldanud, et kui partei, organisatsiooni või brändi nimes esineb sõna «kristlik», võib see valijaskonna arvukat osa eemale peletada. Nentides seda kui tõsiasja, peab olema järjekindel – et kui juba osaleda erakonnas, kandideerida kuhugi, siis tahad kõik võimalikud hääled kätte saada. Vältimaks niisuguseid negatiivseid hoiakuid, on pragmaatiliselt selge – organisatsiooni nimes või nimetuses ei ole mõtet kasutada sõnu, mis peletavad eemale rohkem valijaid, kui ligi meelitavad.
Ma arvan, et teatud sõnad eesti keeles on sattunud lisakoormuse alla, peale põhitähenduse on neil kõrvaltähendus või tähendusvarjund. See võis hakata kujunema 19. sajandi lõpus. Veel C. R. Jakobson, kes kritiseeris tollast rüütelkonnaga seotud kirikut, kasutas usklike kohta lugupidavat sõnastust, kuid uued, rahvusliku ärkamise järgsed arvamusliidrid, nagu ajakirjanik Vilde, ühiskonnategelane Tuglas ning paljud teised edaspidi, kirjeldasid usklikku inimest veidi naeruväärsena. Meenutagem, et isegi Asutava Kogu esimene koosseis oli usuõpetuse vastane.
Kui otsida põhjust, miks nii kujunes, siis ülemaailmse ilmalikustumise taustal aitasid Eestis usklikele negatiivset varjundit lisada erinevate vagadusviiside viljelejate erimeelsused ja üksteise süüdistamine valevagaduses.
Kristlastegi seas oli ajaloost päritud vaenu (vt nt «Uut lauluraamatut», mille eessõnas veel materdati katoliiklasi, kuigi kolmekümneaastasest sõjast oli möödas 250 aastat). Järgnevalt saabus aeg, kus võõras võim usuelu tõrjus, kasutades propagandas ka varem erinevate liikumiste omavahelist kriitikat.
Nüüd ongi käes suhtumine, kus kristlike organisatsioonide soove olla nähtaval ja midagi teha tõlgendavad paljud järjekordse soovina haarata võimu ja saada riigilt raha ning leiba oma vaimulikele. Samas teadmised usuelu ja kiriku kohta on sageli segi kui puder ja kapsad, kuid ega seda pole ka kusagil õpitud.
Leidub inimesi, kes ütlevad: ma küll usun Jumalat, aga usklik ei ole. Peale selle veel need, kes väidavad, et ei usu isikulist Jumalat, küll aga väge, vaime jms. On jõutud keelelisse ja loogilisse vasturääkivusse. Ametlikus keelekasutuses eelistatakse sõnale «usk» sõna «religioon».
Rahanduses kasutame meelsasti sõna «krediit», tähelepanuta jättes, et see pärineb ladina sõnast, mis tähendab «uskuma» (credo). Budistlik kirjandus eelistab ärganu asemel sõna «virgunu», võib-olla soovist hoida vahet kristlike äratusliikumistega. Ka eesti keele instituudi internetis olev sünonüümisõnastik annab ärganule järgmised sü­no­nüü­mid: usklik, jumalalaps, usumees, kirikuinimene, päästetu.
Ega siin midagi teha olegi, sugupõlvede vahetudes võivad hoiakud muutuda. Praegu paraku peavad kristlased oma kuulutuses sageli valima, millal kõneldes nimetada Jumalat või Kristust, kui tahavad, et sõnumit ka vastu võetakse, mitte kõrvu kohe lukku ei panda. Jällegi tuleb olla vagam kui tuvi ja kavalam kui madu.

 

 

 

 

Vootele Hansen,
Tallinna Kaarli koguduse juhatuse esimees