Koolivaheaeg Pühajärve ääres

Möödunud nädalal oli mul võimalus puhata. Mida tähendab puhkus mulle, pealt neljakümnesele väikeste lastega pereemale, kes muidu ärkab äratuskellata hommikuti kell kuus ja juba teist kooliaastat oskab lugu pidada laupäevadest?
See annab võimaluse magada natuke kauem, mitte mõelda leemekulbi liigutamisele, kõnelda abikaasaga asjadest, mis huvitavad, kuid pole kohest otsustamist nõudvad, ning vaadata natuke tagasi ja edasi. Lugeda. Planeerida.
Lisaks muidugi kõik see, mis kuulub vaimuliku igapäevahügieeni juurde, millest ei olegi alati vaja kirjutada ning mille jaoks võrreldes tavalise päevaga on sul ehk natuke enam mõttelist ja ajalist ruumi.
Igapäevaselt olen ma esmalt olemas oma pere jaoks. Tänu lastele on see põnev ja avastusrikas elu, kulgedes läbi kiirete kohvilõhnaste hommikute, riiete valmissättimise, ärakuulamise, õppimise, pealepuhumise, hamba- ja kõrvapesu, kiindumuste, pettumuste, enesekehtestamiste ja uute küsimuste. Ja koristamise. Kaissupugemise ja unejutu…
Et seda kõike nautida ja tunda mõnu elu edasikestmisest, selleks ongi vaja puhkust ja kõrvalpilku. Koolivaheaega Pühajärve ääres või, noh, puhkust seal ja siis, kui see teile meeldib.
Pühajärve ääres oli suurim hulk puhkajaist idanaabrid, kes oma jõule pidama tulid või toibutasid koolivaheaega nautivaid lapsi, järgmisel nädalal vallutavad selle piirkonna talisportlased ja siis ehk jääb väikene vaiksem aeg, enne kui paari kuu vältel saabuvad bussitäied rootslasi.
Mari Paenurm