Konservatiivsus kui positsioon

Põhjusi, miks ma seni olen kirjeldanud konservatiivsust II maailmasõja järgse Saksamaa näiteil ehk Adenaueri ajastu kaudu, on mitu. Siinkohal on nendest ehk tähtsaim sõja lõpetamine Saksamaal endas – protsess, mis pole lõppenud olevikuski, sest Saksa Liiduvabariigi territooriumil asuvad veel Briti väed ja Ameerika tuumarelvad. Kuna konservatiivsuse üheks nurgakiviks on usk Jumalasse, aga samas olid just saksa konservatiivid väga aktiivsed Euroopa ühiskodu rajajad, siis ei saa Euroopa Liidu sündi seletada üksnes majanduslike kaalutlustega.
Küsimus ei ole abstraktne – kas Jumal on hea –, vaid väga konkreetne: kuivõrd tohib poliitilisi probleeme lahendada kiriku kaudu ja mitte abil.
Kõneks ei tule teokraatia ja sekularisatsioon, vaid konservatiivi usuline järjekindlus ka väljaspool kogudust, kuhu ta nimeliselt kuulub.

Alandlikkuse ületamine
Pärast kapitulatsiooni läände ja itta pidi Saksamaa väljuma isolatsioonist kõikides suundades, igas suunas erineval viisil, sest kui ühed riigid olid vahetud maismaanaabrid (näiteks Prantsuse Vabariik), siis teistega (näiteks Soome Vabariik) ühine piir puudus. Seejuures polnud ükski sõtta kistud riik enam endine, nii et olukorra taastamine ante bellum polnud võimalik. Esimese sammu astusid saksa evangelistid, kes pärast konverentsi nüüdse nimega Schwalmstadtis avaldasid aastal 1945 Stuttgardi deklaratsiooni sõjasüüst, mis ei pea õigeks ka neutraliteeti.
Selle üheks autoriks oli pastor Martin Niemöller (1892–1984), teiseks kindral Dwight Eisenhoweri nõunik Saksamaa asjus Robert Murphy (1894–1978). Järgnes hulk rahvusvahelisi lepinguid, mida kui tervikut võib käsitleda Euroopa Liidu eelajalugu okupeeritud Eesti vaatekohalt «sealpool» raudset eesriiet.
Taastanud suhted Lääne-Euroopas, tuli Adenaueri Saksamaal sõlmida need uuesti ka Nõukogude Liiduga, tulemuseks saksa sõjavangide vabastamine ja Nõukogude Liidu diplomaatiline tunnustamine, kuid mitte sakslaste ja nende võimalike kollaborantide, samuti Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riikide rahvuslaste rehabilitatsioon sõjast osavõtmise ning neile omistatud kuritegude eest.
Adenaueri ida-poliitika materiaalseks aluseks oli Euroopa majandusintegratsioon koos pöördega rahvuslikus majanduses, ideoloogiliseks põhimõtteks Hallsteini doktriin umbes 1955–1970. Selle sõnastasid peamiselt Lääne-Saksamaa välisministeeriumi kantsler prof Walter Hallstein (1901–1982) ja sama ministeeriumi poliitilise osakonna juhataja prof Wilhelm Grewe (1911–2000), vektoriks Saksamaa lõhestatuse ebanormaalsus ehk Saksamaa taasühendamine.
Poliitilises ajaloos äsjatoodud peajoonte järgi on konservatiivsus Saksamaal pärast II maailmasõda poliitilise ja majandusliku käitumise sünonüüm, mitte traditsionalism inglise mõistes või monarhism sealsamas.

Mart Laari peatükk
Ühel hilisõhtul mõni aasta tagasi sõitsin ma Tallinna nõnda, et IRLi esimees Mart Laar istus oma auto tagaistmel ja töötas sülearvutiga. Küsisin talt, kelle poliitiliseks õpilaseks ta ennast peab; kes on see, kes on teda kõige rohkem mõjutanud. Margareth Thatcher (1925), järgnes kiire vastus. Konservatiivist Thatcher ei olnud traditsionalist maailma muutumatuse suhtes ega monarhist väljaspool 1688. aasta revolutsiooniga saavutatud piire, mille järel kehtestatud õiguste deklaratsioon (Bill of Rights 1689) sätestas parlamendi ülimuslikkuse vastupidiselt varasemale veendumusele, et elu korraldavad Jumal, valitseja ja maaomand kui poliitiline privileeg.
Ta oli poolliberaal, kes vähendas avalikku sektorit, millel on alati kalduvus suurendada riigi arvelt elavate klientide hulka, ning vastavalt toetas ta vaba ettevõtlust. Thatcheri konservatiivsus seisnes seega kokkuhoiupoliitikas, mida üksüheselt Eestisse üle kanda ei saa, sest meie toorainebaas on Inglismaa omast erinev ja suure osa eraomandi kaotus on siiani kompenseerimata.
Ka Mart Laar on õigupoolest poolliberaal isegi nii olulises küsimuses nagu rahvuslik julgeolek, milles me alles jõuame patriotismi tunnustamiseni. Meil oli oluline lahtinõukogustamine Balkani kodusõdu kordamata ja erinevalt That­cherist poolehoid Euroopa kokkukuuluvusele, mille üheks hinnaks eestlasele on kapitali kontsentratsioon ja teiseks parlamendi allasurumine. Praktiliselt ühendab Margareth Thatcherit ning Mart Laari toetus vabale ettevõtlusele.

Heaoluühiskond ja konservatiivsus
Iseenesest ei taga jõudmine heaoluühiskonna tunnusteni ja standardite nähtavus sotsiaalset kodurahu tähenduses «mure puudumine homse päeva pärast». Enne tööstuslikku revolutsiooni Inglismaal oli heaolu tunnuseks maaomand, pärast revolutsiooni selle kõrval või asemel ettevõttest saadava tulu kasv. Saksamaal nihkus nendest parameetritest II maailmasõja lõppedes esikohale aga just kodurahu ehk äärmusluse tasalülitamine, mis toob enesega alati kaasa konflikti konservatiivsuse ja liberalismi vahel. Ning siin võib juhtuda, et konservatiivsust peetakse ühiskonnale kallimaks käitumisviisiks kui liberaalsust.
Kuni 1960. aastate keskpaigani lahendas Konrad Adenauer selle konflikti Saksamaal peamiselt välispoliitiliste vahenditega, praegune koalitsioon Eestis teeb seda esmajoones sisepoliitiliselt kujutlusega, nagu oleks ühiskonna alumine pool elanud juba pikemat aega võlgu.
Siis ei maksa imestada, kui konservatiivses mõtlemisviisis, konfessionaalne kaasa arvatud, nähakse ennekõike pidurit kõikelubatavusele.

 

 

 

 

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane