Kommunistid ja usundiõpetus

SL Õhtulehest võis hiljuti lugeda artiklit «Kommunism Toompeal» (3.10), kus kirjutati, et riigikogulased olevat juba kommunismi jõudnud. Seda näitavat nende soodustused ja sissetulekud. Meedias kõmisevad põrgujutlused on pannud riigikogujad juba ka värisema ning ennast korrigeerima.
Äkki tulevadki kommunistid tagasi ning asuvad taas võõrandama? Järsku osutubki viimaks tõeks, et tõde tõuseb ja vale vajub – välja riigikogust?
Taas on meenutatud, et riigi juhtimiseks vajatakse ka kutsumust. Ahnusest üksi oleks vähe, et teiste, kritiseerivate ja kadedate ahnete, seast esile kerkida. Sugugi mitte kõik inimesed ei taotle juhtpositsioone, vaid ainult ettevõtlikumad. Kuid põhjamaade inimestest on loomult ettevõtjad vaid 4–5 protsenti, ütles Tartus toimunud seminaril Uppsala regionaalse innovatsioonistrateegia projektijuht Tom Morrison (EP 17.10).
Nii polegi imestada, et poliitikas on ikka ühed ja samad näod. Need, kes teistest rohkem tahavad, ka saavad enne teisi. Ja nendega on meil jätkuvalt tegemist. See annab alust oletada, et edaspidigi juhivad meid sarnased inimesed. Samuti on siis põhjust järeldada, et suuri muutusi ei tule. Ehk läheb elu ükskord nii kaootiliseks, et ollakse sunnitud midagi muutma. Loodame kasvõi seda. Kuid üldiselt me ennast eriti muuta ei taha.
Seda enam oli sümpaatne, kuidas pankurite erakonnaks sõimatud reformierakonna esimees peaminister Siim Kallas on rõhutanud taas eestlaseks olemise vaimset dimensiooni. Tõepoolest, kui poleks eestlasi, siis poleks mõtet ka Eestil. Seni oleme toonitanud peamiselt majandust, kuid puhtmajanduslikult oleks Eesti riik mõttetu. Kui kommunistidel oleks õigus ja inimene oleks tõesti ainult üks «majandus», siis poleks vist töörahval tõepoolest kodumaad.
Kogu Eestile on saabunud aeg, mille tulekut aimasime varemgi. Struktuurid on ülepaisutatud ja inimesed ülekoormatud – kogu riigis. Ei ole võimalik elada stiilis: rohkem, rohkem ja veelkord rohkem. Nii on õpetanud mõlemad antikristlikud kasvuideoloogiad: ateistlik kommunismiusk ja liberaalne progressiusk. Ühel hetkel saabub piir, sest miski ei kasva lõpmatult. Võibolla sellest tõsiasjast kasvab välja hoopis alus edaspidisteks muutusteks?
Seega vajame ümberkorraldusi, mis pole aga võimalikud muutuseta mõtlemises. Hoolimata kommunistide järeltulijate vastupidistest kinnitustest tuleks usundiõpetus viia kohustuslikuna koolidesse. Äsja sõlmitud riigi ja kiriku kokkulepe ei tähenda riigikiriku teket, vaid osutab, et ühiskonnas tuleks taas hoomata elu sügavusi. Muutused seisavad ees ka kirikul, mille mitmed struktuuriüksused on praegu raskes seisus. Kas suudame nad asjakohaselt reform(eer)ida?
Seoses religiooni esiletõusuga 21. sajandi künnisel arutles Andrei Hvostov: «Ent kas ja kuidas me suudame hinnata religioosseid torme, mis pühivad üha tugevamalt väikseks jäänud maailmas? Pärast pealesunnitud ateismi ning pikaajalist täppisteaduste kultust on see võime nüristunud.
Mis on tõsine puudus, sest 21. sajandi orientiirid võetakse Vanast Testamendist ja Koraanist. Ja nüüd võib juba kindlalt väita, et ka veedadest. Meie koolides saavad lapsed maast madalast arvutiõpetust ja majandusõpetust. Aga usundiõpetus seal puudub, sest see olevat tühi ajaraiskamine. Aegunud ja ebamoodne lähenemine» (EE 9.5).
Nagu aru saan, tahab autor öelda, et just vastuseis usundiõpetusele on aegunud ja ebamoodne lähenemine. Kahtlemata on tal selles õigus.
Arne Hiob, assessor