Kolmkümmend aastat hiljem

Tänavu tähistatakse endistes idabloki riikides 30 aasta möödumist kommunistlike režiimide kokkuvarisemisest. Pidupäevaürituste kõrval pakub aga kõneainet ka küsimus, kui tugev on Ida-Euroopa maades praegu 1989. aasta pärandina maksvusele pääsenud liberaalne ja demokraatlik ühiskonnakorraldus.
Üllatavalt paljud nende riikide kodanikud ei leia nimelt erilist põhjust pidutsemiseks. Äsja NMS Market Researchi läbi viidud küsitluse järgi leiab näiteks iga kolmas üle 40-aastane tšehh, et sotsialismiajal oli elu parem.
Ka teistes endistes idabloki riikides on avaliku arvamuse uuringud andnud sarnaseid tulemusi. Eriti hämmastav on see, et nädalalehes Adevărul detsembris 2018 avaldatud küsitlustulemuste kohaselt hindab 2/3 rumeenlastest positiivselt türanlikku kommunistlikku diktaatorit Nicolae Ceaușescut, kelle ajal valitses äärmine vaesus.
Millega seda seletada? Küllap peegeldub positiivsetes hinnangutes möödunud aegadele lihtsalt rahulolematus tänaste oludega. Paljud inimesed tunnevad, et nad pole globaliseerumisest ega neoliberaalsetest reformidest kasu saanud. Nad on pettunud ka liberaalses demokraatias, sest poliitiline eliit näib järjekindlalt nende huve ja väärikust eiravat. Mõnes mõttes on olukord niisiis sarnane 30 aasta tagusega, sest taas leidub küllalt inimesi, kes radikaal­seid muutusi ihkavad.
Ent on ka olulisi erinevusi. Esiteks omasid toonased revolutsioonid üldrahvalikku toetust, praegu on aga paljud inimesed siiski viimaste aastakümnete muutustega üldjoontes rahul. Eriti puudutab see suurlinlasi ning jõukamat ja haritumat ühiskonna osa.
Teiseks oli omal ajal kõigil silme ees ühine eesmärk, nimelt jõuda „tagasi Euroopasse“. Praegu aga pole rahulolematutegi seas selgust ega üksmeelt, mida õieti muuta tahetakse.
Kolmandaks puuduvad neil ka üldiselt respekteeritud ja karismaatilised liidrid. 1989. aastal olid nendeks haritlaste kõrval sageli kirikutegelased. See kehtib eriti Poola kohta, ent ka näiteks Berliini müüri langemiseni viinud meeleavaldused said alguse Leipzigi Nikolai kirikus toimunud esmaspäevastest nn rahupalvustest. Tšehhoslovakkia sametrevolutsiooni üks liidritest oli aga tollane dissidendist roomakatoliku preester, praegune Praha abipiiskop Václav Malý.
Nüüdseks kirikul enam Ida-Euroopa riikides erilist autoriteeti ega mõjuvõimu pole. Nii Ida-Saksamaal kui Tšehhis on kristlaste osakaal rahvastikus sama väike kui Eestis. Isegi Poolas maksab kiriku sõna ühiskonnas juba märksa vähem kui 30 aasta eest.
Varasemat autoriteeti pole aga ka enam ajakirjanikel, kultuuritegelastel ja akadeemilistel ringkondadel. Väärikamate rahvajuhtide puudumise tõttu polegi ehk põhjust imestada, miks eri masti populistlikel ja äärmuslikel poliitikutel Ida-Euroopas nii lihtne rahulolematute inimeste poolehoidu võita on.
Teisalt ei paista aga populistidelgi piisavalt jõudu olevat, et ühiskonda endi eelistuste kohaselt ümber vormima hakata.

 

 

 

 

Rain Soosaar,
reporter