Kohtume siis, kui sa oled surnud

Märtsis lahkus minu vanaisa onupoeg Aado Mägi, põline Valgamaa mees. Ta oleks suvel saanud 80-aastaseks. Matusepäeval ootasime külmas, kõvade miinuskraadidega Sangaste kirikus, kuni õpetaja Ivo Pill käärkambris teenistuse lõpetab, et talitust alustada. Ivo tuli, käärkambri teenistusel oli lisaks talle veel abiline. Seetõttu sättisime surnu ise paika. Aado oli ustav Sangaste kiriku toetaja. Kirik jäi taaskord tühjemaks. Aadol lapsi ei olnud.
Maakirikute pilt on valus. Kõik surevad ja kedagi asemele ei tule. Peagi peab õpetaja teenistust vaid iseendale. Kas asi on nii hull? EELK 168 kogudust: milline on meie elujõud, tegutsemistahe, võime matusetalituste kõrval ka ristida, leeritada ja laulatada, pidada regulaarseid jumalateenistusi, kus on palju rahvast, kes tahavad Teda teenida?
Keskendume positiivsele. Iga inimese, iga perekonna, iga küla ülesanne on luua ja arendada suhteid, mis loovad tugevat kohalikku kultuuri. Kirik on kultuuri süda. Ajaloolise järjepidevuse ja mõtteraami tagaja.
Ministrina kümnel maakonnavisiidil käies ei näe ma ainult kurbust ja valu, vaid ka palju rõõmu. Tühjad majad, nt Haan­jas või Valgamaal, ei ole sugugi tavalised. Linnainimesed leiavad üles oma juured või kui need on katki läinud, ajavad alla uued. Maa meid tõmbab. Kuidas kirik võiks sellest võita?
Me räägime liiga palju sellest, kuidas kestlikult kahaneda, ning liiga vähe sellest, kuidas püsida ja kasvada. Vahel me ei märkagi, kuidas maal on rahvast küll, aga kirikusse meelitame neid ainult matusteks. Suur osa 30 matuselisest olid kohalikud inimesed. Nad ei tulnud mitte teenistusele, vaid Aadot ära saatma. Kuigi kirikusse, jah.
Probleem ongi, et paljude sugulastega kohtume siis, kui nad juba surnud on. Jumalaga tahame kohtuda kõige varem siis, kui me ise juba surnud oleme. Sünnipäeva kui peamegi, siis lähematele sõpradele ehk. Meil on kogu aeg väga palju huvitavat teha, mis ei ole seotud suhtlemisega. Suhtlemine on raske ja vaevanõudev. Nõuab alandlikku meelt ja hoolivust.
Jumal ootab samuti, et me temaga suhtleksime. Tühi kirik võib olla ajastu süü, mis läheb mööda. Kuid on ka kristlaste süü, kes ei märka armastada oma ligimest. Ei märka helistada, et küsida: kuidas läheb? Oled sa elus? Tule teenistusele! Aadole helistada ei saanud. Tal ei olnud elektrit. Mobiiltelefoni ostis alles eelmisel aastal, kuid seda laadis vaid selleks, kui endal oli vaja kuhugi helistada. Et Aado häält kuulda ja temaga kohtuda, tuli kohale minna. Ta ootas alati.
Kirikusse tuleb kohale minna. Jumalat kiitma ja ülistama, mitte ainult lähedast ära saatma. Sünnipäevale tuleb kohale minna. Isegi siis, kui ei kutsuta. Helistada vähemalt, kui sõbral või sugulasel on telefon, millele saab helistada. Facebookist on vähe. Kuid asi seegi. Jumalale helistada ei saa. Kontot tal ei ole. Aga ta ootab alati.

 

 

 

 
Janek Mäggi,
riigihalduse minister