Koht, kus paistab päiksekiir

Enne kui kodutute öömajale saab, käib Jaan pärastlõunal (fotol keskel) Tartu Seegis ajalehte lugemas, kus perenaisel Annely Akimovil (vasakul) ja juhataja Maie Kogeril igale tulijale ka lahke sõna öelda.

3. märtsil avati Tartus pidulikult kodutute tugikeskus Tartu Seek. Pidulikul puhul laususid õnnistussõnu Tartu praost Joel Luhamets ja MTÜ Jumalalaegas juhatuse liige, Tallinna praost Gustav Piir.

Tartu Seek on kolmas heidikrahva abisaamiskoht, mida rahastab linn Pauluse kirikus tegutseva supiköögi ja Lubja tänava sotsiaalmajas asuva öömaja kõrval.  Et keskus tegutseb veebruarikuust alates, on juba saavutatud töine argirütm. Abivajajad on uue koha kiiresti üles leidnud ja saatusekaaslastele soovitanud.

Trellitatud trepikojast juhatab tagasihoidlik silt «Tartu Seek, kodutute tugikeskus» kodusesse ruumi. Tavalisel argisel pärastlõunal ripub nagis paar jopet, laua taga istuvad mees ja naine, üks süvenenud värske Postimehe uudiskülge, teine ei raatsi tõsta pilku Darja Dontsova kriminaalromaanilt. Need kaks on tugikeskuse kliendid.

Peatuspaik päevateel

Tartu kodutud saavad öist varjupaika lähedal asuvast kodutute öömajast, kust aga hommikul lahkuda tuleb. Siis asutab mõni end päevasele linnaringkäigule, osa rahvast suundub päevakeskusse.

Tugikeskuse juhatajale, sotsiaaltöötaja Maie Kogerile tegi algul muret tugikeskuse asukoht – Peetri 26  2. korrusel, kuhu tuleb minna mööda treppi, sest majas lifti pole. «Aga üks keppide najal kõndija ütles, et kui näeb ees päikesekiirt, siis tuleb ta kasvõi kolmandale!» meenutab Koger. 

Päikesekiir – mitmeski mõttes – paistab siit küll: soe tuba, kastid riiete ja jalanõudega, mis uute omanike ootel, mitu riiulitäit raamatuid, värske ajaleht ja tegelikult kõige tähtsam – mõistev suhtumine. Sest heast sõnast on kodu kaotanud inimesel elus kõige enam puudu. Ja sõnum Jumala armastusest on eluga kimpu jäänuile lohutuseks.

Tavaellu tagasi

Vaid argipäevadel avatud tugikeskuses kostitab perenaine Annely Akimov kliente kuuma tee, kiirnuudlite ja näkileivaga. Eesmärk on aga inimesi tavaellu tagasi aidata: lisaks sotsiaalteenustele üritatakse otsida töökohti, ümberõppevõimalusi. Tallinnas samas ametis olnud Maie Koger julgeb kogemuste varal kinnitada, et kümnest abivajanust kolmel-neljal on see õnnestunud. Tartu osas ta nii optimistlik siiski olla ei julge: «Siin on palju selliseid inimesi, kes ei vaja tugikeskust, vaid hooldekodu või haiglat.» Et tegevus alles algusjärgus, on plaane rohkesti. Maie Koger loodab päevakeskuse klientidele leida ka huvitavat tegevust, näiteks lapitehnikas õmblustööd, miks mitte ka soki- ja kindakudumist, sest külmetavad käed-jalad on kodutute alaline häda. Kuna elatakse linna toetusest ja lahkete annetajate andamist, siis võetakse nii rõivaabi kui ka raamatud ja miks mitte kapinurgas seisnud lõngakera ja sukavardadki lahkesti vastu.

Tuleb õpetada mõistmist

Kodutute abistamise kõrval näevad nii Maie kui Anneli veel üht olulist töövaldkonda: kaaskodanike kasvatamist. Edukate põlgust taluda on kõige raskem, tuleks õpetada mõistmist ja abistamist.

«Näe, meie Tiit tuleb!» hüüatab Annely. Tuleb Tiit ja veel mitu üsna temasarnast.

Õige pea astub sisse vene keelt kõnelev mees, käes karp pooliku puuviljatordiga. Perenaine juhatab ta suure ruumi teise otsa laua juurde maiust nautima. Taustaks näitab teler tavapärast pärastlõunast seebikat. Idüll sarnaneb üsnagi keskmise eesti koduga, kus pererahvas tasapisi päevastelt toimingutelt naaseb.

Lea Jürgenstein