Kohatu on naeruvääristada usku

Konflikt  Muhamedi  pilanud
piltide ümber teeb murelikuks. Seda enam, et seda käsitletakse vahel kui
kristluse ja islami vastasseisu. Usun, et pilapiltide avaldamine on kõike muud
kui kristlike kirikute soov ja ettepanek.

Pigem on see kiriku- ja usukaugete inimeste
ettevõtmine, kelle jaoks sõnavabadus on midagi muud kui kristlaste jaoks.

Kristlastena peame vastutama oma sõnade ja
tegude eest, andes endale aru, et teise inimese solvamine ja alandamine tema
usu pärast, isegi kui see meie omast väga erineb, on lubamatu. Kui rünnatakse
seda, mis on püha ühele religioonile, kannatavad teisedki, sest usundite jaoks
on püha ühine mõiste. See on midagi, millest saab tähenduse ja väärikuse kogu
inimese elu. Sõnavabaduse ülimuslikkust selle destruktiivsel kujul saavad nõuda
ainult need, kellele miski pole püha.

Jutt lääne täielikust sõnavabadusest 
ei ole paraku ka tõsi. Iga kultuur on selektiivne.  Teatud asjade (nt
fašismipropaganda) avaldamise võib keelata lausa seadusega. Palju suuremaid
piiranguid seab aga nn poliitiline korrektsus ja enesetsensuur. Ei ole nii, et
ükskõik keda või mida naeruvääristav pilapilt näpus toimetusse astudes saaks
inimene oma sõnavabadust realiseerida. Ja küllap see ongi õige.

Ajakirjandus hakkab mõistma oma vastutust
ja üldsus seda, kui kohatu ja ebademokraatlik on inimeste, nende usu ja
pühaduse mõnitamine. Siin ei saa ju alati eeldada isegi mõnitaja poolt eeldatud
legitiimseid vahendeid arvestavat reaktsiooni – pean silmas oma õiguste kaitset
kohtus.  Küllap seepärast on usulise vaenu õhutamine ka meie seadusandluse
kohaselt kuritegu.

Kui lääne ühiskond hakkab aktsepteerima
muhameedlaste õigust nende usu ja väärikuse kaitsele, kas ei oleks aeg samuti
suhtuda ka ristiusku? Või jätkub siin koduvägivald? Kristlastena peaksime olema
ise nõudlikumad ja mitte istuma pilkajate killas. Küllap on igal inimesel
kusagil piir, kust üle minnes ta solvanguid ei talu ja sellisest
pieteedivajadusest saab ühiskond aru. Küll ei saa muhameedlased ja lõpuks ka
meie ise aru sellest, mida on väärt elu, kus puudub pühadus, au ja häbi.

Andres Põder,

peapiiskop