Kleenexi ja Tampaxi pojad

«Mõnikord läheb inimene uhkeks mõeldes, et ta on Jumala tööriist. Kuidas ta selle mõtte peale tuleb, on juba iseasi,» jätab Jaak Jõerüüt küsimuse õhku.
Liigtõsidus? Kujutlusvõimetus? Silmakirjalikkus?
Ehk ei peaks väga karmilt pingutama torniga majade pühaduse kaitsmisel, kui Jumalal kõlbas ka laudas inimeseks saada. Ega kurta, et riik ei taha tunnistada kunagi hädalahendusena loodud kirikliku õppeasutuse PhD-taset. Või nõuda, et vaimulikkond säraks puhtusest kui Kleenexi ja Tampaxi pojad – Julio Cortázarilt tänapäevast kujundit laenates.
Mõistagi leidub alati neid, kellele praegune aeg ei sobi ja kes tahaksid elada klanituks mõeldud minevikus. Ent keskajal võis tore olla kuningas või piiskop, aga vaevalt talunaine, kelle olemasolu ainsaks õigustuseks ja eesmärgiks peeti paljunemist. Veel 19. sajandi Rootsis jäi naisterahva oodatav eluiga neljakümne aasta kanti, sest sageli lõppesid ta maised vaevad nurgavoodis. Elukaaslasi vahetati minevikuski mitte palju harvemini kui tänapäeval kombeks, lihtsalt põhjus oli teine; preestri sõnad «kuni surm teid lahutab» kandsid märksa käegakatsutavamat sisu.
Tänapäevases «moraalituses» on süüdi tehnoloogia ja meditsiin. Keskmine eluiga muudkui kasvab ja sellega võimalus teha terve inimese patte. Et näha kahte-kolme järeltulijat täiskasvanuks sirgumas, pole vaja sigitada kümmet-kahtteist. Kui paari sajandi eest kulus naisel laste eest hoolitsemisele kaks kolmandikku elueast ja nüüd vahel vaevalt kümnendik – kuni kool suurema koormuse endale võtab –, siis tuleb ülejäänud ajaga midagi mõistlikku ette võtta, ennast teostada, ehk isegi vaimulikuna.
Lapsed ise pole aga ammu rikkuse allikas tasuta tööjõu ning pensionisambana, vaid pere suurim kuluartikkel. Hariduse tõttu, mille omandamisele kuluv aeg muudkui pikeneb üha keerulisemaks muutuvas ühiskonnas hakkamasaamiseks.
Veel eelmise sajandi esimesel poolel lähtus ülikooli õppekava eeldusest, et mõne aasta jooksul jagatust jätkub inimese surmani ja jääb lastelegi. Nüüd aga kasvab töötlemist vajava info hulk säärase kiirusega, et lastel pole vähemalt enda arust ei vanemate teadmiste ega väärtustega suuremat midagi peale hakata.
Säärane olukord teeb ärevaks, aga selle vastu võitlemise tulemuslikkust näitlikustab omal moel radikaalse islami tõus ja loojang. Kui ikka prohvetil Facebookis oma kontot pole, siis millest me õieti räägime…
Lootus, nagu võiks kirik püsida seesama maailma muutudes, kuulub paraku enesepettuse valda. Traditsionalistid purjetavad alati uuendajatega samas paadis. Kui Karin Armstrong nimetab Lutherit fundamentalistiks, eksib ta just seetõttu rängalt, et mõnedest sarnasustest hoolimata on fundamentalism puhtatõuline 20. sajandi nähtus, protest tehnoloogiapõhise ühiskonna vastu, iroonilisel moel üha enam neidsamu tehnoloogilisi vahendeid kasutades.
Nii liigtõsidus, kujutlusvõimetus kui silmakirjalikkus kujutavad endast pigem emotsionaalset kui intellektuaalset puuet. Suurimat ohtu tuleb ikka näha selles, kui kiriku edastatav sõnum ei erine oluliselt Kivirähki jumalakirjeldusest: endine poksija, neeger, väga kõva käega mees.

Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist