Kiusaja «kapist välja»!

Hiljuti avaldas Postimees (5.10.) tabeli küberkiusamise levikust Euroopa laste hulgas, kus esikohal troonis Eesti. Uuringust, millel artikkel põhines, selgub, et internetikiusamist on kogenud 14% andmesidevõrgustikku kasutavatest Eesti lastest ning nii internetis kui ka elus on kiusamist tundnud lausa 43%. Meiega peaaegu samal positsioonil on Rumeenia vastavalt 13% ja 41%ga. Need riigid, mis üllatuslikult järgmised kohad esikümnes allutavad, on Taani, Rootsi, Norra, Suurbritannia, Tšehhi, Austria, Prantsusmaa ja Ungari. Kui uurida, millised Euroopa riigid on interneti kasutamises kõige arenenumad, saame tulemuseks, et kümnest kõige «kiuslikumast» riigist viis (Norra, Rootsi, Taani, Eesti ja Suurbritannia) mahuvad ka Euroopa kõige internetiseeritumate riikide hulka. Kõigis neis ulatub interneti kasutajate hulk elanikkonnas üle 75%, Norras lausa 95% (http://www.internetworldstats.com ). Enamasti seostatakse interneti kättesaadavust ka üldise vabaduse ja isegi arenguga.
Kui postsovetlike ja seetõttu veel kergelt «inimvaenulike» Eesti ja Rumeenia kiusamisstatistikat saab nende minevikuarmidega vabandada, mis ka järeltulevaid põlvi endiselt mõjutavad, siis mitu ülejäänud esikümnesse mahtuvatest riikidest peaksid oma kaua ja kaugele arenenud humanistliku inimkäsitluse, eduka sotsiaalpoliitika ja kõrge hoolivusega platseeruma pigem kiusajate nimekirja lõppu. Kes oskaks vastata, miks on kõrge elatustasemega ning samal ajal oma hoolivuse, võrdõiguslikkuse ja sallivusega ülejäänud maailmale eeskujuks toodavatel Põhjamaadel levinud varjatud sallimatus ja kiusamine?
Kas tõesti need lapsed, keda juba lasteaias õpetatakse naeratama ja rõõmsalt tervitama iga muulast ja teisevärvilist ning kes reipa sammuga marsivad oma vanematega kaasa vikerkaareparaadi kirjus seltskonnas, istuvad hetk hiljem arvutikuvari ette ning asuvad seal tegutsema sootuks teistsuguse mustri järgi? Kas siis lasteaias, kodus, koolis, kirikuski jutlustatud sallivus ja inimesearmastus ei ole isegi nende rahvaste hulgas, kus lausa 80% elanikkonnast kuulub protestantlikusse kirikusse, suutnud hoida ära sallimatust, vihkamist, kiusu ja ülekohut?
Viimastel päevadel on meedias palju arutletud netikommentaarides valitseva anonüümse tigeduse üle ning näidetena on toodud juhtumeid, kus kõrgetel ametikohtadel töötavad haritud isikud on anonüümsetes netikommentaarides kaasinimesed üle valanud verbaalse solgiga. Lugupeetud amet ja moraalinormid ei kehti siis, kui keegi ei näe. Kas see tähendab, et sekularism, pluralism, relativism, ateism ja paraku ka humanism on vaid mängukannid kaunil tehismurukamaral, mille all pulbitseb varjatud ja väljaelamata sallimatuse mülgas, mis lõpuks suunatakse teisitimõtlevatele vanameelsetele «nostalgikutele».
Sellist varjatud viha elavad sallivuseühiskonna lapsed «teistsuguste» peal välja küberkiusamise kaudu, täiskasvanuks saades laieneb see anonüümsetesse netikommentaaridesse, kus oma muidu naeratava sallivusemaski taha vangistatud tegelik mina välja valatakse. Anonüümseks kommentaariks tullakse korraks «kapist välja», sest vastuvaidlemist välistavat sallivust jutlustav ühiskond ei luba «päris elus» olla aus, oma arvamust ja (sõna)vabadust nautiv kodanik. Kas mitte just selline skisofreeniline olukord ei peitu Põhjamaade küberkiusamiste kõrge arvu taga? Kas sinna mülkasse ei tüürita ka meie ühiskonna- või kirikulaevukest? Selliselt haigelt ühiskonnalaevalt on osa kaasmaalasi asunud lahkuma. Kas mitte seda ei pidanud silmas uut ametiaega alustanud president Toomas Hendrik Ilves, kui ta oma kõnes ütles: «Ma olen väga murelik, kui ma loen ja kuulen, et põhjus lahkumiseks ja mitte naasmiseks on sageli Eestis tajutav sallimatus, hoolimatus ja tigedus. /…/ Asi on ikka meis, meie kultuuris, meie hingehariduses, mille puudus on laastav, aga võib olla ka hukatuslik.»
Kui viimasel ajal on püütud teatud ringkondades Eesti sallimatuse lipulaevaks teha just kirikut, siis kahtlen, kas ülisekulaarses ühiskonnas marginaalset rolli mängiv kirik suudab tõesti olla selleks jõuks, mis sunnib inimesi näiteks siit lahkuma. Et justkui kirik on see, kust kõlav vihakõne kajab üle kogu ühiskonna!? Arvan, et sallimatus, hoolimatus ja tigedus, millele viitab president, on hoopis sellesama usuvaba ühiskonna kirikust kaugenemise tulemus. Mida pidas president silmas hingehariduse puuduse all? Tahan uskuda, et usuõpetuse puudumist koolis 20 taasiseseisvusaasta jooksul. President tõdeb, et hingehariduse puudumine võib olla meile lausa hukatuslik. Kui nii, siis on Kiusaja (usu)vabaduse lipu all palju saavutanud. Siiski pole veel hilja, kuniks oskame paluda: «Meie Isa, ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast.»

Urmas Viilma,
kantsler