Kirikute taassünd

Äsja see oli, kui õigeusu kirikutest räägiti vaid läbi konfliktiprisma ja poliitilises kontekstis. Ühel pool Moskva ja teisel pool Konstantinoopol. Tänaseks on juriidilised põhiküsimused lahendatud, võibolla küll valusate kompromisside näol, kus keegi on solvunud ja keegi tunnetab, et ta pole veel saavutanud oma ajaloolist õigust. Kuid vähemalt kaks suurt kirikut enam ei vaidle. Nüüd nad üritavad taassündida läbi uute sakraalehitiste.
Kusagilt on läinud käibele ütlus, et kui eestlane ütleb sõna «kultuur», siis haarab ta kohe kellu järele. Kuid see on eelkõige signaaliks, et tülid naabrite vahel on selleks ajaks möödas ja võib rahulikult toimetama asuda.
Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu kirik on samuti haaranud kellu ja mördiämbri järele ning plaanib Tallinnas Lasnamäe veerele ehitada uue kaasaegse sakraalehitise, «ilma sibulakupliteta» nagu Eesti Päevaleht teatab. Ja üllatuslikult näeme, et muidu nii pragmaatiline ja usuleige riigi ametkondlik eliit tervitab uue kiriku ehitamise initsiatiivi. Aga pole ka ime, kui kiriku ühiskonna poole suunatud eesmärk ei ole mitte poliitika, vaid noorsootöö, narkovastane võitlus ja alkoholismi ning kuritegevuse ületamine.
Lisaks vene õigeusu kirikule taastab ja ehitab usinasti Konstantinoopoli alluvuses olev Eesti Apostlik Õigeusu Kirik ilusat ajaloolist sakraalhoonet Tallinnas meresadama piirkonnas keset palavaimat transiidisõlme.
Oma kiriku ehitamise kava Lasnamäele on avalikustanud ka Valguse Tee vabakogudus ja nagu linnaametnikud on arvanud, «võiks Lasnamäel olla õigeusu kiriku kõrval ka luterlik kirik, et linnaosale ei vajutuks liiga tugevasti vene pitser». Seega, kui tülide, varajagamiste ja enese sotsiaalse maksmapanemise periood on möödas, on viimane aeg hakata liikuma inimeste poole — kesklinnast välja, magalatesse, kus tihti on sotsiaalsed pinged kõige tugevamad ja kiriku kohalolek kõige vajalikum.
See on nii kõikides maailma linnades. Kesklinlikud kirikud on rituaalkirikud, kus käiakse laulatustel, jõulude ajal ja kus maksab liturgiline ilu. Äärelinlikud kirikud on sotsiaalkirikud koos supiköökide, narkoennetustöö ja noorteringidega. Nägin seda nii Pariisis kui ka New Yorgis. Harlemi ja Bronxi kirikud olid täis noori ja elurõõmsaid, ehk küll mitte kõige paremini riides, kuid see eest Jumalat armastavaid inimesi kesklinna kirikuid külastavate turistide kõrval. Võibolla poetab turist ehk mõne veeringu rohkem korjanduskarpi, kuid see ei maksa üles noorte säravaid silmi.
On viimane aeg hakata liikuma inimestele lähemale.
Jaan Tepp