Kirikute koostöö vs ühinemine: lepingu eelnõu lühianalüüs

Kirikukogu hääletamine E.E.L.K. ja EELK ühinemist puudutava lepingu ratifitseerimise üle läheneb oma lõpusirgele. Hääletussedelid peavad olema tagastatud Konsistooriumile 24.juuniks 2010. Kirikute ühinemise teema kütab aga endiselt kirgi ja nii palju, kui arvamuse avaldajaid, on ka erinevaid arvamusi. Ühest küljest annab selline olukord tunnistust tõsisest suhtumisest ja aktiivsest kaasaelamisest meie kirikuelus olulise küsimuse lahendamisele, teisalt innustab omi mõtteid vastastikku jagama. 

Kuulanud huviga ettekandeid ja arvamusi E.E.L.K. Kirikukongressil, mis toimus 23-25.aprillini St. Petersburgis, FL, ja lugenud erinevaid mõtteavaldusi ajakirjanduses ning e-posti vahendusel, olen väga tänulik teabe ja arvamusavalduste eest, mida on lahkelt jaganud kongressist osavõtjad. Minu teada ei võtnud Kirikukongress eelseisva kirikute ühinemise küsimuses vastu mingit ühisavaldust ega ametlikku deklaratsiooni. Jõudumööda oleme seda ‘kuuma küsumust’ arutanud ka minu hoolde usaldatud kogudustes ja jõudnud põhjalike arutelude käigus teatud veendumusteni, mida tahaksin siinkohal ka lugejaga jagada.

Püüan oma arvamust avaldades jätta kõrvale emotsioonidest kantud argumendid, põhjendamatud hirmud ning eelarvamused ja kõnelda kirikute ühinemise lepingu eelnõust eeskätt kirikuõiguse seisukohalt lähtudes. Juhin tähelepanu, et arutluse all ei ole mitte niivõrd kirikute ühinemine või mitteühinemine, vaid kas esitatud lepingule on tark tegu alla kirjutada. Seega, on küsimuse all E.E.L.K. Kirikukogule esitatud lepingu eelnõu, millele oodatakse kas positiivset või negatiivset vastust, aga mitte arvamuse avaldamine ühinemise kui sellise poolt või vastu, nagu on eksitavalt sõnastatud hääletussedelil.

Enne, kui asuda oma seisukohta väljendama, on tähtis lepingu eelnõu korralikult läbi lugeda, et aru saada, mida tekst ütleb. Tahan pöörata lugeja tähelepanu eelkõige lepingu eelnõu viimasele lausele, mis on sõnastatud sellisel moel, et jätab kõik eelneva lahtiseks: arusaamatuks jääb missugune E.E.L.K. organ on pädev kehtivatesse õigusaktidesse täiendusi tegema. Siin on oht, et oluliste otsuste tegemine libiseb Kirikukogu käest Konsistooriumi, või ainuisikuliselt (pea)piiskopi kätte. E.E.L.K. Põhimääruste §31 alusel (Konsistooriumi väljaanne, Stockholm, 1978, lk 10) on Kirikukogu meie kirikuelu kõrgeimaks korraldavaks organiks. Kahjuks ei selgu lepingu eelnõu sõnastusest, kas antud juhul mõeldakse üld- või üksikõigusakte ja kes on pädev "jätkuvas protsessis"neid õigusakte täiendama.

Teiseks, ei lähe leping oma sisulise sihi saavutamisel minu arvates piisavalt kaugele: ühelt poolt deklareerib see kahe kiriku ühtsuse taastamist (st oleme üks kirik), teisalt ei sea see isegi sihiks ühise nimekuju loomist, ühise konstitutsiooni väljatöötamist ja ühise kõrgema kollegiaalse organi moodustamist. See tekitab kirikuõiguse seisukohalt absurdse olukorra.

Kolmandaks, tekitab küsimusi praeguse lepingu eelnõu punkt 7, mis ütleb, et "ühistegevust korraldatakse vastavalt omavaheliste kokkulepete alusel muusika, hariduse, kultuuri, meedia, diakoonia, laste-ja noortetöö ning vaimulike osas" – selline loetelu jätab lugejale mulje pigem mingi hariduse- või kultuuriasutuse kui kiriku prioriteetidest. Peale selle mainitakse "omavahelisi kokkuleppeid", kuid eeldatavasti toimub ühtses kirikus ühistegevus piiskopkondade vahel iseenesestmõistetavalt. Mis on siis tegelikult päevakorral: kas kahe kiriku ühinemine üheks kirikuks või nendevahelise koostöö edendamine?

Neljandaks, käesoleva lepingu eelnõu puhul on tegemist sisuliselt sama lepingu eelnõuga, mis esitati hääletamiseks paari aasta eest ja mille Kirikukogu novembris 2008 juba kord tagasi lükkas. Tollest ajast on palju vett merre voolanud, aga asjaosalised pooled ei ole toimunust midagi õppinud: siiani ei ole meil kindlat nägemust "kirikuelu ühtlustamisest jätkuva protsessina" – ja kui see kellelgi ka on, siis ei ole seda avalikkusele vahendatud.

Eelnevat silmas pidades, ja juhtides tähelepanu asjaolule, et lepingu eelnõu praeguses sõnastuses ei anna mingit garantiid Kirikukogule, et see saaks täita oma ülesannet kirikute ühinemise protsessis kui E.E.L.K. kõrgeim organ, leian, et lepingu eelnõu heakskiitmine ja allkirjastamine ei ole arukas. Sellist tegu võiks võrrelda tühjale tshekile allakirjutamisega.

Olen isiklikult veendunud, et meie kirikute ühendamine on igati kiiduväärne ja Issandale meelepärane ettevõtmine, mis aga nõuab kahepoolseid, laiapõhjalisi ja võrdsetel alustel toimuvaid läbirääkimisi. Selliste läbirääkimiste eesmärgiks peaks olema uue, ühise konstitutsiooni (põhimäärused/ põhikiri) visandamine, ning alles sellise konstitusiooni eelnõu vastuvõtmine mõlema eksisteeriva kirikukogu poolt looks meile nii ihaldatud ühise kiriku.

Uus konstitutsioon peaks sätestama ühe, ühise Kirikukogu valimise, ning peaks võimaldama mitme autonoomse (üksteisest mittesõltuva) piiskopkonna tegevust selle ühise rahvakiriku raames. Kiriku ühtsus (ehk siis sõltumatute piiskopkondate täielik osadus üksteisega) ei saa baseeruda üheisikulisel organil, nagu seda pakub välja arutluse all olev lepingu eelnõu, vaid peab rajanema soliidsel seadusandlikul alusel ja olema tagatud kirikuliikmete laiaulatusliku kaasamisega igal tasemel alates Kirikukogust kuni koguduse nõukoguni välja. Kõigile peaks olema arusaadav, et seda ei saa teha üheleheküljalise lepinguga.

Kuidas peaksime antud juhul edasi minema on küsimus, millele vastates tuleb igal Kirikukogu liikmel öelda välja oma kindel seisukoht. Lõpetuseks tahan öelda, et milline ka ei oleks lõppeva hääletuse tulemus, vaatame lootusrikkalt tulevikku, saades kinnitust ja juhtimist Pühalt Vaimult, mis on välja valatud meie südameisse. Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu (2 Tm 1:7) – rõõmustugem sellest ja tunnistagem Issandat oma eluga.

Õpetaja Nelli Vahter

23. juunil 2010