Kirikuloomad

Meie kirik on vana. Peale inimeste on seal olnud aegade jooksul veel igasuguseid teisi olendeid. On olnud hiiri, nahkhiiri, igat sorti lin­de … Alustame alt. Põrandal on nähtud vahel harva hiiri jooksmas. Mis on pisut ootamatu, sest mida on neil kirikus söögipoolist leida! Arvata võib, et tegemist on läbirändajatega, kes toiduotsingul eksikombel sinna sattunud. Ja küllap nad kirikus alaliselt ei ela (kes hiiri kardab, võib nüüd rahulikumalt hingata).
Kirikusse on sattunud, samuti läbikäigul, eri liiki linde. Jumalateenistused on kõigile avalikud ja suvisel ajal uksed lahti. Mõni lendab siis sisse.
Kord lendas kirikusse harakas. See ei ole varastaja lind, nagu ekslikult arvatakse, vaid hoopis korraarmastaja. Harakas lendas kirikusse siis, kui parajasti peeti ühe vanatädi matust. Lind lendles siia-sinna, kuid muidu käitus igati vaikselt ja viisakalt. Kui matusetalitus lõppes, lendas ka harakas minema. Too vanatädi oli elus ka pisut haraka moodi, armastas korda ja puhtust; ju siis tuli tema tuttav lind oma teisikut ära saatma ja hüvasti jätma.
Kord oli kirikutorni teinud pesa koskel. Ühel päeval olin üksi kirikus, kõndisin just mööda torni viivast uksest, kui korraga kuulsin ukse taga krabinat. Uks oli muidugi kinni ja lukus. Kui ukse lahti tegin, voolas sealt välja udusulis helekollaste pallikeste voog. Igal pallikesel must nokk ja mustad lestajalad, mis tundusid neile selgelt liiga suured olevat. Tihedalt mütsakusse hoides ja piiksudes paterdasid nad suure ukse poole. Valguse poole, välja!
Vanalind lendas häälitsedes madalalt ümber torni ja välisukse ees edasi-tagasi. Pesakond paterdas kiiresti välja ning kõik jooksid emalinnuga eesotsas vett otsima. Koskel on ju veelind ja ta ei saa ilma hakkama. Ma loodan väga, et nad leidsid, mida vajasid; eks Jumal juhatas. Helistasin kohe tuttavale linnuteadlasele ja tema ütles minu kirjelduse järgi, et see on ju koskel, ta pesitseb mõnikord ka kirikute tornides. Hiljem leidsin tornist mahajäetud pesa. Aga et ma juhtusin just siis kirikus olema ja neile torniukse lahti tegema! Pojad olid ju tornist alla tulnud, kuid siis ukse taha lõksu jäänud.
Veel lindudest rääkides – kiriku põhilised sulelised asukad on ikkagi hakid. Hakid ja tuvid. Hakkide kisa võib olla küll tüütu ja nad reostavad enda ümber, aga eks nemadki ole ühed Issanda linnukesed, kes tahavad süüa ja sigida. Kiriku torni ja räästa alla teevad nad oma pesad.
Kord leidsin ühe pesast välja kukkunud poja kiriku ukse kõrvalt. Nii juhtub vahel. Hakipoeg oli küll täitsa elus, aga mida ma pidin temaga nüüd peale hakkama? Proovima teda toita? Hea küll, korjasin talle paar pisikest vihmaussi, aga ta vist ei osanud neid mu näpu vahelt nokkida, ei teinud nokka lahtigi.
Siis mõtlesin, et kuidas hakiema teeb. Ta ju tuleb hooga, lendab pesale ja pistab söögi pärani nokkadesse. Proovisingi siis käega matkida ligilendavat vanalindu, ussike näppude vahel. Ja ennäe imet, hakipoeg ajaski selle peale oma noka pärani ja ma sain söögi talle suhu pista! Loodan, et see hakike kasvas ka ikka suureks.
Ühed väga vahvad ja imelised jumalaloomad on nahkhiired. Tavaliselt neid üldse kuskil ei näe. Nad on lihtsalt peidus. Vanas ja suures kirikus leidub ju küllalt pisikesi urkaid ja õõnsusi, kus nahkhiired saavad magada. Võib-olla isegi talvituda. Pole hea minna neid häirima. Looja on asjad nii sättinud, et kõik olendid saavad suurepäraselt ise hakkama. Sekkuda võib alles siis, kui see on tõesti hädavajalik.
Aga nahkhiiri on kirikus vahel harva võimalik kohata küll. Sagedamini siiski lennus ja hämarikus taeva taustal vilksatamas, sest nad ju lendavad täiesti hääletult. Nende «jahi-piiks» on nii kõrgel toonil, et inimene seda tavaliselt ei kuule. Mõni kuuleb ka.
Kirikus on olnud liblikaid, kuid nende jaoks on seal siiski liiga jahe. Need olen toimetanud ikka välja päikese kätte.
Tabi on kirikus käinud palju kordi. Kui ta veel kutsikas oli, siis kord oli niisugune lugu. Ma pidin minema kirikusse mingit talitust pidama, kuid tema, va kaval, hiilis mulle järele. Eks ta ju teadis küll, et tal kästi seekord koju jääda, aga hiilis ikka. Märkamatult mööda põõsataguseid.
Talitus pidi juba algama, inimesed kõik kohal, kui äkki näen üht musta mütakat uksest sisse vänderdamas, saba vehkimas ja keel innukalt ripnemas. Ja ta oli ise nii rõõmsa ja rahuloleva moega, et ma ei osanud temaga pahandada ka. Saime jälle kokku ju! Vabandasin ainult inimeste ees, võtsin ta sülle ja tassisin koju tagasi.

 

 

 

 
 
Meelis-Lauri Erikson,
Kadrina koguduse õpetaja