Mai lõpul peeti  Usuteaduse Instituudis konverents, kus
arutati, kuidas saab kirik toetada ühiskonda HIV ja aidsi probleemide osas.

Et kirikud – luterlik ja teised kristlikud
kirikud – on seni aidsitemaatikas sõna võtnud harva ja pigem tagasihoidlikult,
siis loodavad konverentsi kokkukutsujad, EELK ja Kurhessen-Waldecki
partnerkirik Saksamaal, et sellest saadi tõuget edaspidiseks tegutsemiseks.

Ainsa kristliku organisatsioonina, kes on
teinud tõepoolest organiseeritud tõhusat tööd ka juba nakatunute abistamisel,
on Päästearmee, kelle esindaja Daniel Henderson kõneles ka 23. mail
konverentsil. Tema sõnavõtt oli positiivses mõttes väga provotseeriv, kutsudes
aktiivselt üles tegudele.

«Kuigi meie põhjamaisele temperamendile
võib Daniel Hendersoni ameerikalik esitlusviis jääda pisut võõraks, oli siiski
kutse asuda tegutsema, mitte piirduda üksnes n-ö pühapäevakristlusega, üpris
mõjuv,» hindab kõnelejat  konverentsi
EELK-poolne koordinaator Anne Burghardt.

Tõbi ohustab meid kõiki

Aidsihaigeid on nimetatud 20. sajandi
leeprahaigeteks. «Nagu Jeesus ei põlanud ära nendega suhtlemist, ei ole ka meil
mingit põhjust ega õigustust vältida HIVi nakatunuid ja aidsi haigestunuid –
kristlastena oleme kohustatud aitama,» toetab Burghardt ameeriklase mõtet.

Esmakordselt tuli kõneks tõepoolest
konkreetne tegevus, mitte enam ääri-veeri mõnel pool kirikuringkondades jutuks
olnud ennetustegevus.  «Ennetustöö on
küll oluline, aga samavõrra tähtis on nakatunute ja haigestunute ning nende
lähedaste hingehoiualane nõustamine,» märgib Anne Burghardt. Riigi
esindajadki leidsid, et kiriku panus on väga teretulnud.  Sotsiaalministeerium, kellel aidsitemaatikas
suured kogemused, näeb kirikus hea meelega partnerit.

Luterlik kirik, kelle initsiatiivil
konverents kokku kutsuti, on seadnud eesmärgiks kaasata nii ennetustöösse
kui ka hingehoiualasesse nõustamisse kõik asjast huvitatud EKNi liikmeskirikud,
sest tegemist on kirikuülese probleemiga, mis võib ühtviisi puudutada iga
kirikliku kogukonna liikmeid.

Sestap kaasati konverentsi
ettevalmistamisse Eesti Kirikute Nõukogust Kaia Kapsta, sõna sai Meego Remmel
(EKBL). «Tulevikus loodame suuremat koostööd teha ka Eesti õigeusklike kogukondadega,
kuivõrd just venekeelse enamusega piirkondades on HIV ja aids väga
murettekitavad teemad,» täheldab Burghardt.

Et teema on päevakohane, tundis konverentsi
vastu huvi väga palju kirikuväliseid inimesi. «Kurb on aga see, et  EELK vaimulikke ja töötegijaid oli
konverentsil väga napilt,» tõdeb Anne Burghardt. Mõneti on see mõistetav:
vaimulikel on tegemist palju ning eriti väiksemate maapiirkondade vaimulikud ei
taju küllap ka probleemi aktuaalsust, kuna nad reaalses elus ei puutu sellega
kokku.

Kirik saab toetada

«Ideaalis võiks aga iga praostkonna juures
olla vähemalt üks vaimulik või koguduse töötegija, kes on nõustajakoolituse
läbinud ning oskab juhul, kui probleem peaks koha peal aktualiseeruma, nõu
anda.»

Et konverentsil kõneldu ei jääks vaid üheks
algatuseiduks, on kavas sügisel korralda nõustajakoolitus, mis peaks andma
tugevad baasteadmised HIV ja aidsi kohta, tutvustama nii preventsioonitöö kui
hingehoiu meetodeid.

Koolitusel keskendutakse peamiselt HIV ja
aidsiga seonduvatele eetilis-teoloogilistele 
küsimustele. See on esmajärjekorras mõeldud kiriku töötegijatele, eriti
diakoonia- ja sotsiaaltöötajaile, vaimulikele ning noorsootöötajatele, kes oma
töö tõttu paratamatult probleemiga ühel või teisel kujul kokku võivad puutuda.

«Sellelaadne koolitus ei
tohiks praeguse visiooni kohaselt mingil juhul jääda ainsaks. Esialgu on
sellised koolitused kavandatud toimuma projekti tasandil,» märgib
Burghardt. Plaanis on asjast huvitatud kirikute või EKN juurde luua ametikoht
spetsialistile, kes tulevikus organiseeriks sellelaadseid koolitusi ning 
korraldaks preventsioonitööd ja nõustamist.

«Teatud mõttes on sügisel algav koolitus
mõeldud ka n-ö avataktina kirikusisesele HIV ja aidsiteemalisele
diskussioonile, kuivõrd siiani pole seda teemat praktiliselt
tõstatatud.» Loodetakse leida tublisid sponsoreid, kes aitaksid tööd
käivitada.

Kirikul kasvatuslik roll

Kui tuleb juttu aidsiennetusest, kaldutakse
enamasti süstalde ja kondoomide jagamise teemale. Kirikust rääkides tunnistab
Anne Burghardt, et kirikul ei ole siin ühtselt väljakujundatud seisukohta, kas
ja kuidas just kirik selle teemaga tegelema peaks. Kristliku sõnumi sisu meelde
tuletades võiks päevakorda tuua hoopis probleemi tagamaad ning panna rõhku
väärtustepõhisele kasvatusele, püsisuhete väärtustamisele, kodu ja peresidemete
tugevuse kindlustamisele.

Tuleb loota, et konverentsiga on tehtud
edasistele diskussioonidele ja tegudele väärt algus, millel pragmaatilisele
ellusuhtumusele rajatud ühiskonnas koht ja toetajaskond leidub. Siis on oodata ka
tulemusi, ehkki tõenäoliselt mitte nii kiiresti kui süstalde ja kondoomide
jagamisest saadav resultaat. Mõtlemisainet igatahes on  antud rohkesti.

Lea Jürgenstein