Kirikuhooned ja kogudused

Paljudel puhkudel on koguduseelu tähtsamaks sündmuseks oma kirikuhoone rajamine. Vahel jääb selline mulje, et kogudus ongi selleks, et kirikut ehitada. Seda enam, et sageli kulub kõige suurem osa koguduse rahast kiriu ehitamiseks, remondiks, valvamiseks, kütteks, koristamiseks jne.
Kas oleme teatud kultuurinähtuse orjad? Kas meie inimesed tajuvad Jumala tööd väljaspool kirikuhooneid? Kas Jumala Sõnal on mõjujõudu ja usaldusväärsust ka väljaspool kirikuhooneid?
Kümmekond aastat tagasi alustatud dikooniapunktide töö, lahus kogudustest ja kirikutest, ei ole piisavalt hästi käivitunud. Laulatuste puhul on ka vabakoguduste inimesed pidanud endastmõistetavaks, et see toimuks traditsioonilises torniga kirikus. Jõuluõhtu jumalateenistusele voolav rahvahulk otsib jõuluevangeeliumi kuulamiseks suuri ja kauneid kirikuid. Pisikesse palvekotta koguneb küll igapühapäevane kogudus, kuid misjoneeriv jõud on olnud suurtel kirikuhoonetel.
Hoolimata kirikuhoonete vajadusest ja tähtsusest, ei tohi unustada, et need on ikkagi teatud abivahendid koguduse töös, mitte armuvahendid. Usk ei tule kirikuhoonetest, vaid usk tuleb kuuldust ja kuuldu Jumala Sõnast.
Kirikud on ühelt poolt koguduse elu edasiviimiseks olulised, teiselt poolt suured kulutused hoonetele kipuvad välja suretama koguduse elu ja tööd. Alati on suur õnn saada endale kirik. Selle õnnega kaasnevad ka suured hoone ülalpidamiskulud. Sada aastat tagasi olid ilmselt kirikute ülalpidamiseks tehtud kulutused väiksemad kui päevaste ruumide nõuded.
Loomulik, et seal, kus kogudus kasvab, kasvavad ka kirikuhooned. Keerulisemaks muutub olukord siis, kui hooned kasvavad kiiremini koguduste kasvust. Aastaid tagasi oli kirikute ehitamise ja remondi juures suur osa koguduse liikmetel. Ehitus ja remont andsid võimaluse väga paljudele midagi käegakatsutavat koguduse jaoks teha.
Tänapäeva materjalid ja ehitustehnoloogia soosivad aga ehitusfirmade tööd. Kogudusele jääb vaid rahakorjamise rõõm. Kui seegi tuleb välisannetajatelt, siis ei oma kirikute ehitamine enam endisaegset kogudust kasvatavat jõudu. Aeg ilmselt on hindajaks, milline kulutus on jumalariigile kõige suuremaid intresse toonud.
Saaremaa rahvas mäletab kahte sõja järel teeninud vaimulikku. Üks nendest tegi suure entusiastina korda pooled Saaremaa kirikud; temast palju head ei räägita. Teise kohta öeldakse, et tema oli tõesti vaga mees. Ta vaatas altarist otse taevasse – sest katuses ja laes oli auk.
Aidaku Jumal, et meie kirikud oleksid meie rahvale jätkuvalt õnnistuseks. Ja hoidku kõige muu eest.
Joel Luhamets, diakoonia- ja misjoniassessor