Kirikud purjus kodututele?

Kui õiguskantsler Indrek Teder oli külastanud sotsiaalkeskusi ja varjupaiku, ütles ta, et osas paikades on siiski inimese põhiõigusi rikutud. Nimelt ei lasta öömajale neid kodutuid, kes on alkoholi tarvitanud. Aga nii ei tohi, ütles oma arvamusavalduses õiguskantsler.
Mõttearendust jätkates tõi ta välja meenutuse välismaareisilt, kust talle oli meelde jäänud, et kodutute eest hoolitseti kirikuruumides ja nende jaoks hoiti ka pühakoja uksed kogu aeg lahti.
«Mis riigis meie õiguskantsler elab?» küsis kirikulehe peatoimetaja Sirje Semm, kui ma talle loetust rääkisin. Ühest küljest ju ikka nagu Eestis, sest ma loen, et ta toetab laste ombudsmani ideed, on korraldanud uurimuse, mille andmetel on Eestis ligi 90 000 ravikindlustuseta isikut, ja kavatseb ennast ka edaspidi eluheidikute probleemidega kursis hoida. Külma maakirikusse pole aga isand Teder vist eluski sattunud, niisugusesse, kus jaanuarikülmade ajal ilma istmikusoojendajata tagumik naks-naks pingi külge kinni jääb ja kus sel aastal tõenäoliselt ilusate ilmade korral alles jaanipäevaks inimliku temperatuuri sisse saab… Mis sooja saaks sealt kodutu?   
Teiselt poolt on Indrek Tederi mõte isegi kena. Õhku visatud dialoogivirvendus. See annab kirikurahvale võimaluse olla teenija rollis ja enamatel inimestel oma kiivalt vaka all hoitud annetega lagedale tulla. See oleks tänapäeva keeles võimalus luua kirikust veelgi positiivsem kuvand, mitte kujutada ette, et oleme härrasrahvas ning olukorras, kus abi küsitakse, tõmbame suu kriipsu ja kaela kangeks, meenutades toda pastorit, keda vastuvõtjad rongijaamas tema mõru näoilme pärast maohaavadega patsiendiks pidasid. Teate küll seda lugu.   
Kahtlemata on kriisiaegadel surve ja ootused kirikule suured. Ja ehkki me ei saa pühakodadest vastuvõtupunkte teha, saame luua toimiva diakooniasüsteemi, mis annaks ka riigile võimaluse meiega selles vallas arvestada.

Mari Paenurm