Kiriku taastamisest koguduseliikme pilgu läbi

Tartu Maarja kiriku taastamise heaks tehtav töö on viimasel ajal üha enam hoogu kogunud ja nõnda ka avalikkuse tähelepanu pälvinud. 27. septembrill aset leidnud üritus „Hüvasti, EPA võimla“ tõi kohale kõik suuremad meediakanalid. Nii palju kajastust, pealegi positiivset, pole Maarja kirik veel kunagi saanud.
Päev varem külastas kirikut Eesti Vabariigi peaminister, kevadel toimunud EELK kirikukongressil astus läbi peapiiskop. Rääkimata Tartu linnapeast, kes sihtasutuse nõukogu esimehena on erinevatel üritustel sageli kohal. Maarja kiriku olukord on seega nii riiklikult kui kiriklikult kõrgeima tasandi esindajatele tuttav ja selge.
Pärast aastakümneid kestnud kanakitkumisi linna ja maaülikooliga – meenutatagu kas või kiriku trepil toimunud protestipalvusi ja teravaid ajaleheartikleid –, aga ka mõningast umbusku kirikuvalitsuse poolt – miks te ometi ei ühine Pauluse kogudusega? – tundub praegune olukord ootamatult lootusrikas. Kas me tõesti saamegi oma kiriku jälle üles ehitada? Isegi tähtaeg on juba paigas – 2019. aasta suvi, kui toimub XXVII üldlaulupidu, nn juubelilaulupidu!
Kirikuhoone mitmekülgset ajalugu ja selle tähtsust Eesti rahvale ja Tartu linnale ei ole ilmselt lugejatele enam vaja selgitada, sellest on Eesti Kiriku veergudel palju kirjutatud (soovitan soojalt siiski otsida Youtube’ist üles kanal „Taastame Tartu Maarja kiriku“ ning vaadata sinna üleslaetud videoklippe).
Kirikut ei taastata aga üksnes ajaloolise õiguse jaluleseadmiseks ega mineviku meelespidamiseks või pelgalt selleks, et linnale oleks vaja uut kontserdisaali ja ilusat kirikutorni, mis kaugele paistaks! Maarja kirikut taastab Maarja kogudus endale kooskäimiskohaks, et jätkata igapäevast kristlikku kuulutustööd ja Jumala teenimist. Kõik muu on vaid lisaväärtuseks.
Seega, mida tähendab kiriku taastamine just kogudusele endale? Koguduseelu on viimastel aastatel olnud stabiilne. Jumalateenistused, mis toimuvad Tartu kogudustest ainsana kõige uuema liturgiakorra järgi, toovad igal pühapäeval kogudusemajja kokku ligemale 40 kirikulist, kelle seas on võrdselt nii nooremaid kui vanemaid. Vabatahtlikke töötegijaid on paari­kümne inimese ümber, annetajaliikmeid paarisaja ringis. Sealjuures on ilmselt just torniga kirikuhoone puudumine üheks põhjuseks, miks on seni jäädud teiste Tartu luterlike koguduste varju.
Linnakogudusele omaselt käib mitmes valdkonnas vilgas tegevus ka nädala sees: Soli Deo Gloria kooriproovid, leerikool, eakate teetunnid, erinevad palvused ja piiblitunnid on otseselt kogudusega seotud. Kogudusemaja on avatud lisaks veel teistele kristlikele ettevõtmistele ja tegevustele – ruume kasutavad evangeelsete üliõpilaste ühing (EEÜÜ), palvekliinik Healing Rooms, EELK perekeskus, EELK Saksa Lunastaja kogudus ning lisaks veel mitmed tugigrupid, nagu nt AA või NA.
Kõigis nendes tegemistes löövad rohkemal või vähemal määral kaasa ka Maarja enda koguduse liikmed ja töötegijad. Nagu loetelust näha, on Maarja koguduse üheks oluliseks tegevusvaldkonnaks kujunenud just sotsiaaltöö ja inimeste abistamine. Uus kirikuhoone annab kindlasti võimaluse senist tööd laiendada, kaasates tegevustesse rohkem inimesi ja huvigruppe.
Praegune olukord on ootusärev ja põnev. Ehitus ju ei ole alanud ning kogu rahagi ei ole veel koos, kuid siiski tundub, et asjad liiguvad õiges suunas. Kogudus, mis on alates 1941. aasta juulikuust ilma oma kirikuta tegutsenud, väärib oma pühakoda. Selle lootuses on juba 76 aastat teenitud Jumalat ja ligimest.

 

 

 

 
Indrek Pekko,
Tartu Maarja koguduse liige