Kirik ühinevas Euroopas

Vatikani nõue viidata Euroopa Liidu tulevases konstitutsioonis kristlikule traditsioonile, on tekitanud uusi erimeelsusi Euroopa tulevikukonvendi liikmete vahel. Nii tõdes oma artiklis Liia Kaarlõp möödunud neljapäeval ilmunud Postimehes. Mõni tunneb tõsist hirmu, et katoliku kirik püüab tugevdada oma mõjuvõimu Euroopa poliitikas. Tõsi, Rooma paavst on võtnud sõna Iraagi sõja vältimiseks ja varemgi kritiseerinud õigusrikkumisi ja muretsenud õigluse vähesuse üle maailmas.
Kristlik pärand on Euroopa kultuuriruumi alustala ja seepärast peab nii olulises tekstis, nagu seda on ELi põhiseadus, viitama kindlasti kristlikele juurtele, väidab Vatikan.
Eesti valitsuse esindaja Euroopa tulevikukonvendis Henrik Hololei kommenteeris, et Eestil Vatikani selle ettepaneku suhtes ametlikku seisukohta pole. Hololei väidab, et selles küsimuses lahknevad arvamused just konvendi liikmete isiklikest seisukohtadest, tõekspidamistest ja kultuuriruumist lähtuvalt. Ta lisas, et kristlike juurte teema on emotsionaalne, millest tuleneb sõnavõttude tavapärasest tundelisem toon.
Ei tea, kas saavutatakse kompromiss, mille kohaselt võidakse tulevase põhiseaduse teksti sissejuhatuses viidata Euroopa spirituaalsetele ja religioossetele väärtustele, kuid arvan, et riikide ja rahvaste praktilises koosolemises selline sõnastus midagi erilist ei tähenda. Pigem on see traditsioonilise kristliku kultuuri mineviku meeldetuletus. See ei saaks tähendada mingil juhul riigikiriku mudelit, mida mõni eriliselt kardab.
Murettekitavam on aga see, et euronormid võivad mõjutada kirikute elu ja piirata nende normaalset ning loomulikku tegevust. Paljuski sõltub see usuvabaduse või usupropaganda tõlgendusvormidest. Näiteks, kas kiriku tornikellade helistamine on jumalateenistuse osa või pealesurutud usuline mõjutamine, mis tuleks keelustada? Kas religiooniõpetus koolides on «ajupesu» või teadmiste andmine usulistest kultuuridest ja maailmavaadetest? Kas mäletame veel lähiminevikust, kuidas kitsendati oluliselt isiku ja kiriku usu tunnistamist?
Elmar Salumaa hoiatas aastaid tagasi, et kristlust ohustab otsesest keelust enam riigikiriku staatus. See tähendab, et ilmalik võim saab mõjutada kiriku sisemist korraldust, määrata struktuure või muuta kirikule omast traditsiooni ja tava. Selline koostöö vorm võib ahistada ka kuulutuslikku sõnumit. Siis ei oleks kirik enam Kristuse rajatud Ihu. Ühiskonnas saavad riik ja kirik oma ülesandeid kõige paremini täita lepingulistes suhetes olles. See väljendub ühishuvides ja vastavates kooskõlastatud protokollilistes otsustes. Euroopa riikide jaoks oleks see kõige mõistlikum lahendus.
Vastavalt riigis tegutsevatele kirikutele ja nende suutlikkusele võib riik lepingulisi vahekordi sõlmida iga konfessiooniga eraldi või teatud usuliste ühendustega, näiteks Eestis kirikute nõukoguga. Üks ei välista ka teist.
Arvan, et see seletab olukorda Eestis, kus riik on eraldanud oma eelarvelisi vahendeid kirikuhoonete, orelite, tornikellade jne, s.o kogu rahva kultuuripärandi säilimiseks ja korrastamiseks. Samuti aitab kiriku laste- ja noortetöö ennetada kuritegevust. Kaplanite tegevus kaitsejõududes või vanglates aitab seal kujundada moraalset palet. Omanäoline ja vajalik paik põetada surijaid on Diakooniahaigla. Ohvriabi on toetanud kannatajaid. Kirikumuusikud on mõnes paigas ainsad, kes hoiavad koos laulukoore ja suudavad paljugi pakkuda hõredaks jäänud kohalikus kultuurielus.
Riigipoolne toetus kiriku tegevusaladele on olnud senini võrdlemisi tagasihoidlik võrreldes nende summadega, mida käidi välja valimiseelseks propagandaks. Arvan, et kirik ei ole maksumaksja raha tühja kulutanud. Kõik, mis on seotud inimese mõttemaailma muutmisega ja moraalsete väärtuste ning kultuuriliste vormide kujundamisega, võtab aega.
Seetõttu peaksime Euroopa Liidu tulevases konstitutsioonis igati toetama neid põhimõtteid, mis väljendavad kristliku kultuuri määravat osa mitte ainult mineviku pärandina, vaid ka tema asendamatut rolli tuleviku Euroopas.
Einar Soone, piiskop