Kirik poliitika tõmbetuules läbi aegade

Olles lugenud Eesti Kirikust artiklit " Millist teenust pakub kirik? Ise kirjutasin
kirja , et "Kirik pole kauplus".  Kuna ma olen  juba varasest noorusest olnud
väga suur ajaloohuviline, siis olen uurinud ka evangeelsete kirikute ajalugu
läbi mitme vaatepunkti. Seda nii ajaloolise tõe seisukohast ja ka natuke
piibli seisukohast  ning ka Uue Testamendi seisukohtadest lähtuvalt.  Annan
mõtted edasi üldiselt , sest need probleemid, mis on läbi aastasadade on
olnud ühesugused.
  Kui meile Moskvast uus võim kohale toodi , siis sattusid kirikud kohe
suure löögi alla.
Kirikute tegevust kontrollis Nõukogude ajal Usuasjade Talitus ja hiljem olid
ametis usuasjade volinik. Kindel oli ka see, et igat kirikut kontrollis KGB
koputja , kes igakord saatis ettekande oma ülemusele.
Väga vähe oli neid pastoreid, kes suutsid endale väga kindlaks jääda.
Paljud ju saadeti Siberisse ja mõnedel õnnestus põgeneda välismaale.
Ka pärastsõjajärgne aeg oli samuti kirikutele väga raske. Paljud kirikud
kas muudeti ladudeks, hobusetallideks või täitis muud otstarvet , oli seega
praktilises kasutuses.
Kuna peale Stalini surma  oli kiriku külastatvus küllaltki aktiivne , siis
1957.a. oli esimene "võsaleer" Paide rajoonis Väätsal.
Nõukogude ajal olid nii mõnedki pastorid sunnitud koostööd tegema KGb-ga,
mõned pastorid olid isegi kommunistlik partei liikmed, nii paradoksaalne kui
see nüüd tundub.
 Kui siis kahekakümnendate teisel poolel hakkas peale vabadusvõitlus Eesti
eest, siis järsku tuli paljudele kirik meelde.
 Sel ajal läks moodi igasuguste asjade sisseõnnistamine, millel oli nö.
märgiline tähendus. Kohati ehk mindi ka sellega liiale.
Kui hakkasin mõtlema, et mis see nüüd tähendab. Paljud kommunistid
tormasid ummisjalu Karl Marxi juurest Jeesus Kristuse manu.
Ütlen veel seda , et kahekasakümnendatel sai kirik välismaalt
humanitaarabi nii riiete kui ka toiduainete näol.
Seega kõiki ajaenda kasuahnus ja saamaimu, et kui muidu saad, siis miks ka
mitte omale kokku krahmata tasuta ja hiljem siis edasi müüa ning sellest
omakasu saada.
Teate ehk ka seda, et Jeesus Kristus kihutas Jeruusalemma templist
kaubitsejad välja.
Kui olukord stabiseerus ja enam humanitaarabi ei tulnud, siis pärst seda
hakkasid kirikud tühjenema. Arvata on see päris kõigiga nii ei läinud,
osadest said ikka aktiivsed kirikuliikmed.
 Läbi aastasadade on nii olnud, et kirikuliikmed 100% igal pühapäeval
kirikus ei käi.
Olen küsinud ka oma vanaemalt seda ja tema ütles ka et tavaline arv kirikus
oli kuni 20 inimest.
Kirikuskäijate arv pole  üldse oluline. Oluline on see, et usklik inimene
on ikka tõeline kristlane ja ta igati abivalmis ja ei soovi mitte kellelegi
kurja.
 Paljud inimesed mõelgu järgmistele Pühakirja sõnadele: " Head tahet mul,
aga siiski ma teen kurja….
Hetkel elame XXI sajandis ja pole vaja võrrelda  sotsialismi kapitalismiga.
Palud pastorid võtavad aktiivselt osa ühiskonnaelust ja aitavad seega kaasa
rahva elujärje parandamisele.
Neil kristlastel, kes on kurjad soovitan lugeda Uuest Testamendist seda
peatükki , mis on kannab pealkirja: " Rikas mees ja vaene Laatsarus"

                Ants Mändmets

                 kirikuajaloo huviline