Kirik on osa ühiskonnast

Konverentsi ettekandeid iseloomustas mitmekesisus ja mitmekülgsus. Kui Indrek Treufeldt (esiplaanil) kõneles Euroopa Liidust, siis Jüri Trei Venemaast, täpsemalt Peterburi eestlaste minevikust ja Jaani kiriku saatusest.

8. septembril toimus Tartu Ülikooli Raamatukogus Eesti Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud Eesti Kiriku konverents «Kirik ja rahvusriik».

Konverentsil kõneldi kiriku ja rahvusliikumise kokkupuudetest ja koostööst enne Eesti Vabariigi ja EELK rajamist 90 aastat tagasi, kirikust nii ida kui lääne pool Eestit asuvates eestlaste kogukondades ning rahvuse, riigi ja kiriku suhetest Eesti Vabariigi esimese iseseisvuse ajal, kommunismi ajal ning praeguses Eestis ja Euroopa Liidus.

Avaettekande pidanud regionaalminister Vallo Reimaa toonitas, et muistse iseseisvuse ajal valitses eestlaste ühiskonnas religioonitolerants, mille tulemusena sulasid nende hulgas ühte nii ida- kui läänekristlus ja ka rahvausk. Hiljem on eestlased võtnud omaks palju võõrastest kultuuridest, kuid eestlaste oma kultuurist on õige vähe alles jäänud.

Ka on eestlaste ajaloos võim ja rahvus olnud valdavalt lahutatud ning rahvus ja religioon pole selgelt samastunud, mille tulemusena on eestlased enamikust eurooplastest tolerantsemad. Tänapäeval kuulub Eestis usuline sfäär kodanikuühiskonna juurde ning kui riik soovib üles ehitada sidusat kodanikuühiskonda, siis on oluline ületada piire ka erinevate uskumuste vahel.

Kirikud on Reimaa sõnul kodanikuühiskonna jaoks olulised, sest nad tuginevad sisemisele vabadusele. Tulevikuriskidena mainis regionaalminister ühiskonnaga vastanduvaid ususekte ning ka küsimust, kas suudame hoida Eestit sellisena, et kohalik islamikogukond ühiskonnaga ei vastanduks.

Kirik ideoloogilise võitluse kütkes

Peapiiskop Andres Põder kõneles EELK ajaloost ning möönis, et tegelikult ei saa rääkida kiriku algusest 90 aastat tagasi, sest «see on seesama kirik, mis sai alguse 16. sajandil ja mille vaimulik elu algas 12. ja 13. sajandil ristiusustamisega». 19. sajandi rahvusliku ärkamise ajal oli eestlaste seas neid, kes seostasid kirikut rahvusliikumisega (Johann Voldemar Jannsen, Jakob Hurt), nendele vastandusid panslavismist mõjutatud slavistid (Carl Robert Jakobson) ja vasakpoolsed.

Eesti Vabariigi loomise järel domineerisid Asutavas Kogus antiklerikaalsed saadikud, mille tulemusena võeti vastu mitmeid usu- ja kirikuvastaseid seadusi. Vastureaktsioonina korraldati 1923. aastal rahvahääletus usuõpetuse kaitseks. Peapiiskop nentis, et «need, kes lämmatasid kirikut kahe maailmasõja vahelisel ajal, tegid ära hea eeltöö nõukogudele võimule», ning eriti halb oli toonases ideoloogilises võitluses kasutatud väide, et nad ründasid vaid kirikupappe ja tegutsesid usu kaitsjatena.

Sellised «punapaganad» said nõukogude aja tulles endalt lambanaha ära heita. Ka ei nõustunud peapiiskop mitme praeguses ühiskonnas levinud arvamusega: kui arvatakse, et kristlane võib olla ka ilma kirikuta, siis oleks see nagu kaelkirjak ilma kaelata; või kui kirikut peetakse pelgalt seltsiks, ehkki ka teine äärmus – riigikirik – ei ole peapiiskopi sõnul lahendus.

TÜ usuteaduskonna dekaan Riho Altnurme andis ülevaate usuteaduskonna ajaloost rahvusülikoolis. Usuteaduskond oli üks neljast esimesest teaduskonnast 1632 avatud Tartu ülikoolis. Uppsala mudeli järgi korraldatud usuteaduskonnas koolitati Rootsi võimu ajal pastoreid siinsetele aladele.

19. sajandi algul taasavati ülikool ja usuteaduskond mõttega, et on parem, kui Vene impeeriumi luteri kiriku vaimulikke koolitatakse just siin, mitte mujal Euroopas, kus levivad Prantsuse revolutsioonist võrsunud vabameelsed ideed. Usuteaduskonna esimeste eestlastest õppejõudude seas olid Johan Kõpp ja Peeter Põld, tänu kellele ei tekkinud Eesti Vabariigis esimese iseseisvuse ajal olulisi vaidlusi, kas rahvusülikoolis peaks olema usuteaduskond. Ka peeti tol ajal loomulikuks, et usuteaduskond on ainus koht, kus koolitatakse vaimulikke kiriku jaoks.

Totalitaarsete reziimide ajal usuteaduskonda ülikoolis ei olnud (ka natsliku Saksamaa võimu ajal 1941–1944), taasiseseisvunud Eestis avati usuteaduskond jälle aastal 1991, seekord juba «interkonfessio-naalsena luterlikelt alustelt». Praegu valmistab usuteaduskond endiselt ette vaimulikke kirikule, kuid teenib ühiskonda ka laiemalt – sinna võivad tulla õppima ka need, kes tunnevad huvi kiriku või religiooni vastu ning kellel puudub konfessionaalne kuuluvus. Usuteaduskond ja EELK sõlmisid 1999. aastal koostöölepingu, mida täiendati 2006. aastal, aastast 2005 teeb usuteaduskond koostööd ka Eesti Kirikute Nõukoguga.

Dekaan mainis ka, et 45% taasavatud usuteaduskonna esimese kuue lennu lõpetanutest on leidnud tööd kirikutes. Seda arvu võib hinnata erinevalt – ühelt poolt enam kui pooled justkui ei tööta oma õpitud erialal, teiselt poolt ei saa välistada, et omandatud haridus on niivõrd hea, et võimaldab häid töökohti ka väljaspool kirikut.

Kirik ja rahvus idas ja läänes

Assessor Tiit Salumäe kõneles kirikust eestlaste lääne-diasporaas. Ta nentis, et poliitiliste olude tõttu ollakse eraldiolemisega juba ära harjunud, ühinemispüüdlused on aga soikunud peamiselt seetõttu, et juriidiline ühendamine on eri riikide seadussüsteemide tõttu osutunud üle jõu käivaks. Koostöö kodu- ja väliskiriku vahel aga on tihe, kirikud on hoidnud sisemist ühtsust ning püüdnud aidata kaasa ka rahva säilitamisele ühtsena.
Mõned väljakutsed on seejuures samad nii Eestis kui välismaal – väheneb eestlaste ning koos sellega ka koguduseliikmete arv. Uueks tendentsiks on paljude noorte lahkumine Eestist oma vabal tahtel ja mitte poliitilistel põhjustel.
Välisministeeriumi nõunik Jüri Trei kõneles Peterburi luterliku koguduse ja kiriku taassünnist. Oma ettekandes aitas Trei meelde tuletada Peterburi eestlaste koolide ja seltside, haritlaste ja koguduste osa eesti rahvusliikumises. 19. sajandi esimesel poolel loodud Peterburi Jaani koguduses teenisid vaimulikuna Jakob Hurt (21 aastat), Rudolf Kallas, Jakob Kukk ja Villem Reiman, organistina Rudolf Tobias, Mihkel Lüdig ja Miina Härma, kogudusega olid seotud ka Johann Köler ja Johan Laidoner.
Rahvusliku iseseisvumise protsessis oli eriti oluline 1917. aasta 8. aprill, mil Peterburis eestlaste alade autonoomia nimel toimunud demonstratsioonist võttis osa üle 40 000 eestlase, mis neli päeva hiljem tõigi kaasa eestlaste alade ühendamise üheks autonoomseks alaks.
Peterburi Jaani kogudus alustas taas tööd 1994. aastal, kuid koguduse hetkeseis pole liikmete vähesuse ja praeguse poliitilise situatsiooni tõttu kiita. Trei leidis, et eestlaste kogudusi Venemaal tuleb näha seoses aktiivsete eesti seltsidega ning olulised on eelkõige sellised kohad nagu Peterburi, Moskva, Krasnojarsk ja Petseri. Et napib alaliselt teenivaid pastoreid, tegi Trei ettepaneku kutsuda Tartu ülikooli õppima noori Venemaalt, kellel on taskus kaks passi – Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni oma – ning kes lähevad seejärel tagasi teenima Venemaale.

Eesti ja Euroopa Liit

Konverentsi paneeldiskussioonis nentis ajakirjanik Indrek Treufeldt, et Euroopas on kadumas selline postmodernistlik illusioon, mille kohaselt igaüks loob endale oma maailma. Euroopa liigub pigem ühtsemate väärtuste suunas. Eestlased kipuvad aga end Euroopaga liialt vastandama ning selline hoiak ei taha veel kuidagi üle minna. Treufeldti sõnul armastavad eestlased rahvust, kuid ei armasta riiki, sest riik on «keegi teine». Ka kirik kipub eestlaste jaoks olema «keegi teine», ehkki Euroopas see nõnda ei ole. Tipp-ajakirjaniku arvates peaks kirik osalema avalikus mõtteruumis ning seda kaasaegsel moel ja avalikke mõttevoole tabades.
Tallinna Ülikooli professor Toomas Liiv vaidlustas Eesti kohta enesestmõistetavaks peetavat mõistet «rahvusriik», kuna Eestis on ka peamiselt venekeelne Narva linn, ning leidis, et kristlus on Euroopas lagunemas ja Euroopa ühiskonnad on kristlusest järjest eemaldunud. Peapiiskop Andres Põderi hinnangul eristab Eestit teistest Euroopa riikidest eksistentsiaalne hirm. Ehkki eestlased pole rohkem rahvuslikud kui suurrahvad, paistab see Eestis rohkem välja ning meil häbenetakse liigselt rahvuslikku domineerimist.
Indrek Treufeldt pidas ettekande teemal «Võrdsena võrdsete seas: Eesti Euroopa Liidu liikmena» ning möönis, et võrdsus eeldab teatud tasakaalu ja mõlema poole analüüsi. Eesti jaoks on Euroopa olnud suur tahtmine, kuid põhiline diskursus on käinud ümber küsimuste, mida me sealt saame (kaitset, raha) või kuidas EL meid kiusab ja seadusi teeb.
Euroopas on suundumus, et tööd, mida kohalikud teha ei taha, teevad nüüd järjest rohkem ära idaeurooplased, mistõttu kohalikud elanikud saavad ametialasel redelil kõrgemale tõusta ja olla rohkem korraldaja ametis. Treufeldt tsiteeris Charles Taylori mõtet, et erinevalt teistest loomaliikidest elavad inimesed moraalses ruumis. Euroopas hoiab seda moraalset ruumi koos teatud ajalooline järjepidevus, Eestis on sellist ühist aastatuhandete jooksul välja kujunenud moraalset ruumi järel vähem.
Treufeldti hinnangul on viimase nelja-viie aasta jooksul Eestis teenindus halvemaks läinud, sest me «oleme omandatud kiiresti Euroopa halvad kombed» ja arusaamise, et tööjõuga on võimalik kokku hoida (nt kümne kassiiri asemel võib hakkama saada ka kahega). Täna räägitakse meil üha lihtsamatest asjadest, keerulisematest asjadest rääkimine on Eesti mõtteruumis järjest raskem.
Ka tõi ta Eesti probleemidena välja noorte piiratud ajalooteadvuse, mis keskendub vaid väga lühikesele ajaperioodile, ning ennast edasitootva ateistliku diskursuse, mis ei erine oluliselt sellest, mida nõukogude ajal õpetati neljanda klassi ajalooõpikus (à la «ristiusk toodi meile tule ja mõõgaga»). Võrdsusest rääkides tuleb palju tööd teha selleks, et läänemaailmas ei mõeldaks eestlaseks olemisest justkui «teatud liiki puudest», kuna teinekord arvatakse, et eestlased kas ei oska Euroopa suuremaid suhtluskeeli või ei ole olulised Euroopa Liidu mõisted eesti keeles väljendatavad. Treufeldti arvates tuleb teha palju tööd, et Euroopa suurrahvad ei kujutataks ette, nagu «see oleks vaid nende Euroopa». Ta pidas «üsna kolonialistlikuks» brittide suhtumist, mille kohaselt on justkui enesestmõistetav, et eurooplased räägivad kõik inglise keelt. Eesti ajakirjanduse puudusena tõi ta välja, et selles räägitakse palju Venemaast, kuid liiga vähe Euroopast (Prantsusmaast, Saksamaast jt).

Religioossus nõukogude ajal

Tallinna Ülikooli professor Toomas Liiv kõneles religioossusest eesti nõukogude kirjanduses ning tuletas meelde, et rahvusliku ärkamise ajal oli eestlaste identiteedi aluseks ka venesõbralik hoiak (Carl Robert Jakobson, Lydia Koidula). Eestlaste seas levis ka sotsiaaldemokraatlikku religioossust (Eduard Vilde teos «Lunastus») ning kogu Tammsaare looming tegeles vähem või rohkem teoloogiliste probleemidega (teosed «Raha-auk», «Juudit», «Tõde ja õigus»).
Eriti ilmekas on «Tõe ja õiguse» viiendas köites olev kahekõne Indreku ja vana Andrese vahel, kus viimane nendib, et inimene on vaid tööriist Jumala käes nagu labidas töömehe käes. Religioossed motiivid on olemas ka 1939. aastal kirjutatud «Põrgupõhja uues Vanapaganas», milles kurat saab inimeseks. Ka ei olnud Piibel, kristlus ja kommunistlik ideoloogia omavahel alati vastuolus. Ehkki Nõukogude Liidus valitsenud marksism oli samuti olemuslikult usuline nähtus, oli selle äärmuslikuks väljenduseks võitlev-ateistlik-religioosne looming (nt Juhan Smuul).
Vaba mikrofoni ajal kõneles aastaid Petseri koguduses jutlustajana teeninud Elmet Vaaks Petseri koguduse probleemidest ning Ilmar Tomusk ohust, mis tekib siis, kui kirik eemaldub oma rahvast keeleliselt (räägib oma kaanani keele dialekti) ja kaugeneb elitaarseks struktuuriks (riigihaldussüsteemi ripatsiks).
Konverentsi rikastasid lauludega Meel ja Toomas Valk Setomaalt. Fanny de Sivers osales konverentsil kirjaliku ettekandega teemal «Riik minu südames», millest kohalviibijad said osa paberkandjal.
Konverentsi lõpetas vaimuliku mõtisklusega Eesti Evangeelse Alliansi president Meego Remmel, kes tsiteeris Usku Masingu mõtet, et eestlaste jaoks, kelle keeles Jeesus on Issand, aga mitte härra, nagu paljudes teistes keeltes, on Jeesus pigem vend ja sõber. Kui maised võimud tulevad ja lähevad, käib Jeesus meiega koos, ta kannatab, sureb ja tõuseb üles koos meiega.

Alar Kilp