Kirik kui luksus
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number: 18. detsember 2002 Nr 50 /
Tänapäeval algavad jõulud mõnes mõttes juba advendiajaga. See neutraliseerib jõule, sest hajub nende erilisus. Muiste aga hajusid jõulud seeläbi, et advendi- ehk tulemisaeg kestis kuni Kristuse ilmumispüha ehk kolmekuningapäevani. Pidulikult tähistatakse siiamaani seda püha – epiphanias, mis tähendab ilmutust.
Muiste kõneldi ka Jumala kahesugusest ilmutusest: üldisest ehk loomulikust, ja erilisest ehk üleloomulikust. Epifaaniline ilmutus toimub erilisel, üleloomulikul viisil – nii nagu on Jeesuse imed, kirgastumine või ülestõusmine. Selline ilmutus saab osaks ainult neile, kellele see antakse, teistel tuleb uskuda esmatunnistajaid.
Kuid ega uskumisega kerge ole. Uskumiseks tuleb ka mõista, mõistmine eeldab aga tausta, s.t üldise ehk loomuliku ilmutuse tundmist. See ilmutus on seotud jumalaaimdusega, mille saame loodust enda ümber ja omaenda loomust jälgides.
Kui kristlik misjon põrkub raskuste vastu, siis esmajoones erilist ja üleloomulikku kuulutades. Kes seda usub? Juba Paulus teadis seda hästi ning seepärast valis, kellele anda oma sõnum – juutidele ja proselüütidele.
Ka edasi tuleb tuhat küsimust. Millise maailmapildi alusel tõlgendada ilmutuskogemust, kas antiikse või praeguse alusel? Ehk mõistame siis, milline ülesanne on meile antud seoses religiooniõpetusega: «üldist» eeldamata pole mõistetav «eriline».
Teisisõnu: meil tuleb teatavas mõttes jõuludest mööda minna, jääda üldisemaks, arvestada tausta. Inimene on liiga nõder ja «loomulik», et kannatada jõulusõnumi ehedat ehk «üleloomulikku» kuju. Juutidel oli juba toona taust, meil tuleb aga alustada taustast, sest praeguses ajas hajub arusaamine jumalikust üldse.
Ühes teiseski mõttes läheb tulemisaeg jõuludest kaugemale: see on seotud meeleparanduse ja kannatusega. Nii advendi kui ka kannatusnädala algul kõlab kirikuis lugu Jeesuse sisenemisest Jeruusalemma. Mõlemal kirikuaastas tähendusrikkal ajal on altarikatted violetsed, mis on nn poolleina värv.
Kindlasti meeldiks meile näha Jeesuse tulemises saabuva õnneaja algust – nagu muiste, nii ka praegu. Kuid Jeesusest ei saanud ühiskonnaparandajat (kui välja arvata rahakuhjade ümberlükkamine templis), ka oma jüngreile tõotas ta hea ja eduka elu asemel pigemini kannatust ja risti.
Kogu Uus Testament on mõneti asotsiaalne raamat. Riigis ja ühiskonnas toimuv pole seal eriti kristlaste asjaks; tegeldakse nendega, kes maailma mülkast välja astuvad. See on viis, kuidas kirik saab olla sotsiaalne, pakkuda teistsugust võimalust. Sõltuvalt teostumise vormist kujuneb kiriku suhe ühiskonnaga.
Eesti Päevalehe usutluses «Eesti keel on luksus» ütles professor Martin Ehala: «Olukord Eestis on nii kriitiline, et seda võib võrrelda 1980. aastate algusega, kui puudusid igasugused lootused, mille nimel elada ning tegutseda» (EP 14.12.02). Professor ütleb, et eesti keelt tuleb säilitada kõigi tendentside vastu, muidu pole Eestil mõtet.
Ka kirik on «luksus», mis peab säilima kõigi tendentside vastu. Ka kirik «ei tasu end ära», sest temast pole otsest kasu riigi funktsioneerimisel. Milleks üldse kristlus? See pole praegu enam veenev argument, et meie esivanemad olid kunagi kristlased, nii nagu pole ka see veenev argument, et nad olid kunagi «maausulised».
Ilmselt jääb kirik valitsevate tendentside suhtes opositsiooni meil, aga mujalgi. Eksitus on aga opositsioonijõude alahinnata. Vastupidi: neil on võimalik koguneda ja säilida, sellal kui valitsejad võivad hajuda ja langeda. Ainult lühinägelik võib opositsioonilist hoiakut pidada asotsiaalseks.
Arne Hiiob, assessor