Kirik jääb kirikuks

Vastuseks Enn Auksmanni, Avo Kiire, Toomas Nigola, Tõnu Taremaa, Illimar Toometi, Tauno Toompuu ja Veiko Vihuri repliigile eelmises Eesti Kirikus ütlen, et kirik jääb kirikuks ka iganenud soorollidest loobudes.
Augsburgi usutunnistuse järgi on kirikul kaks tunnust – evangeeliumi puhas kuulutamine ja sakramentide õige jagamine (CA VII). Evangeeliumi kuulutamist ja sakramentide jagamist nimetatakse Augsburgi usutunnistuses ka spetsiifiliselt vaimuliku ameti ülesannetena (CA V). Sellisest kirikumääratlusest lähtudes on sekundaar­ne, milline on kiriku organisatsiooniline ülesehitus ja mis soost on inimesed, kes kuulutavad sõna ja jagavad sakramente.
Martin Luther on öelnud, et on üks usuartikkel, millega kirik püsib või langeb. See on õigeksmõistuõpetus, mille järgi inimene mõistetakse õigeks üksnes Jumala armust usu läbi Kristusesse.
Lugedes Augsburgi Usutunnistuse Seltsi veebiajakirja Meie Kirik, jääb vägisi mulje, et seltsi liikmed on luterliku õigeksmõistuõpetuse asemel tõstnud kiriku kõige tähtsamaks õpetuseks arusaama, et vaid teatud soost (meessoost) inimene võib olla vaimulik. Taoline arusaam ei ole aga luterlikust vaatenurgast aktsepteeritav, sest see seab millegi, mis on absoluutne (Jumala sõna) sõltuvusse millestki, mis on relatiivne (inimese sugu). Ja sugu on midagi relatiivset (relativeeritavat), sest tänapäeval on seda võimalik ka muuta. Pealegi ei ole bioloogiline sugu (inglise k sex) ja sotsiaalne sugu (inglise k gender) alati kattuvad.
Igas kultuuris on oma väljakujunenud soorollid – arusaamad, mille järgi teatud tegevused on reserveeritud vaid teatud soost inimestele. Tänapäeva luterlikus teoloogias on tunnustatud ajalooline lähenemine Piiblile ning see on jõudnud tõdemuseni, et meile Piibli kaudu edastatud Jumala sõna (Jumala sõna ei kattu Piibliga, vaid on sellest laiem; luterliku arusaama järgi on ka jutlus Jumala sõna; sakramendid on nähtav sõna) on antud edasi läbi omaaegse maailmapildi ja elukäsitluse.
Arusaam, et kõik Piiblis leiduvad väited on Jumala sõna, on iseloomulik sektidele, mitte kirikule. Luterliku arusaama järgi on inimene võimeline Jumala sõna mõistma. Järelikult on ta võimeline eristama ka aegade lõpuni kehtivat Jumala ilmutust muistsest maailmapildist ja elukäsitlusest.
Piibliaegne ühiskond oli patriarhaalne ning sellel taustal peab lugema ka kõiki Auksmanni, Kiire jt osundatud kirjakohti, mis keelavad naisel koguduses kõnelda. Üksnes mineviku ühiskonna struktuurist tingitud arusaamad ei saa olla aegade lõpuni püsiv Jumala sõna.
Erinevalt roomakatoliku ja õigeusu kirikust puudub luterlikus kirikus «püha pärimus» ja seepärast ei ole väide, et mingi arusaam või praktika on püsinud kaks tuhat aastat, luterliku vaateviisi järgi kriteerium selle teoloogilise õigsuse üle otsustamisel.
Luterliku arusaama järgi ei ole olemas ka ilmeksimatuid kirikukogusid ja ilmeksimatut paavsti, kes ütleks, kuidas pühakirja peab õigesti mõistma. Seepärast on igal teoloogil ja kristlasel vabadus ja kohustus ise pühakirja uurida ja otsustada, mis on õige. Teoloogia saab sellele vaid kaasa aidata.
Arusaam sellest, milline piiblitõlgendus on õige, on ajaloo vältel palju muutunud (selle tõenduseks on piiblitõlgendamise ajalugu) ja seepärast ei pea tänapäeva luterlane enam uskuma 17. sajandi arusaama, mille järgi kõik Piiblis leiduvad väited on igavesti kehtiv Jumala sõna.
Sellest lähtudes on Euroopa protestantluse peavoolu kirikud teinud lihtsa järelduse: me ei pea pidama endale normatiivseks piibliaegses maailmas kehtinud soorolle. Seepärast võib naine ka enamikus luterlikes kirikutes olla vaimulik.
Kirik jääb kirikuks ka siis, kui ta loobub vanaaegsest maailmapildist ja iganenud soorollidest, sest taolised asjad ei ole lihtsalt kirikule olemuslikud.

Jaan Lahe,
teoloogiadoktor