Kirik ja sotsialism

Liiga palju vastandatakse meil kirikut ja sotsialismi. Vastandamine on pärit nõukogude ajast, mil kommunistlik partei kirikut vaenas, mõnitas ja kaotada püüdis.
Kuid on olemas ka religioosne sotsialism. Üheks tuntumaks kristlikuks sotsialistiks oli Paul Tillich, läinud sajandi suuremaid teolooge.
Eesti kristlikest õpetlastest on sotsialismi positiivselt suhtunud vist ainult Ain Kaalepi poolt «kõige targemaks eestlaseks» tituleeritud Uku Masing. Kuna rahumeelset kommunismi on esinenud algkristluses ja ordudes, leiab Masing, võiks seda loota ka tulevikuühiskonnas, kui inimene on uueks loodud.
Tõsi, sotsialismi suhtes tuleb olla ettevaatlik, sest sageli saadab seda materialismi anti- ja ersatsreligioosne vari. Professor Robert Kolbi ütlus ameeriklastele mõeldes kehtib ka eestlaste puhul: «Tänapäeval levinud suurim eksiarvamus on, et ajaliku surmaga on kõigel lõpp» (EK 18.08.2004, lk 3). Kuid seda usku ei kohta vaid sotsialistide seas. Miks on sotsialismil endiselt tohutu mõju? Sest sel on öelda oma sõnum, rahuevangeelium kapitalistlikus maailmas vintsutatud inimkonnale. Mis siis, et sotsialistlik utoopia on inimhinge fantastiliseks projektsiooniks lõpmatusse. Saaks kord rahu, ohkab väsinud inimene – ja rahu talle tõotatakse.
Kindlasti oli see liialdus, kui sotsialismileeri õitseajal püüti ühendada kristlust revolutsioonilise liikumisega, sest jumalariik pole saavutatav enne inimese uuenemist. Inimene on ikka seotud maiste asjade, n-ö nähtava maailma külge – ainult nähtamatule pühenduda on suutnud vähesed. Seepärast on endiselt aktuaalsed Martin Lutheri sõnad inimese kohta: «See on raha ja vara, millele ta annab kogu oma südame. See ongi üks kõige tavalisemaid ebajumalaid maa peal.» Ja «see viga on kleepunud inimloomuse külge hauani. Üsna vähe leidub neid, kes on rõõmsad, ei leina ega kaeble, kui neil ei ole mammonat» («Suur katekismus», lk 19).
Võimsaim ebajumal on endiselt raha. Sotsialismimaailmas tuli sel üksnes põranda alla minna. Läänes valitseb raha legaalselt ja avalikult. Talle ehitatakse kõrgeid katedraale (Osama bin Ladeni mehed sõitsid ühe kahetornilise maha), tuuakse ohvreid majanduslikus võidujooksus ning sõjalistel «misjoniväljadel» (lääneriikide «missioon» Iraagis). Ka raha puhul kehtivad pihti- ehk pangasaladused – nagu iga teine ebajumal on ta midagi intiimset ja isiklikku, püha ja sakraalset. Temast tuleb kõnelda tõsiselt, värina ja aukartusega. Teatavail puhkudel rahast üldse ei räägita.
Siiski on 20. sajandil raha võimule vastukaaluks astunud mõjukalt sotsialistlik (kommunistlik) liikumine – mitte ainult Venemaal ja Hiinas, vaid ka Prantsusmaal ja Itaalias. Ei ole lihtne kuulutada kommunism kuriteoks, kui kommunismi täpselt ei piiritleta, sest ilmselt suur osa inimesi pooldab teatavat liiki sotsialismi. Saksamaal on möödunud sajandil läbi löönud rida sotsialismi eri variante: kommunistide internatsionaalne sotsialism, hitlerlaste natsionaalsotsialism ja sotsiaalne turumajandus. Rootsist kõneldakse kui sotsialistlikust maast, poolenisti maapealsest paradiisist.
Tundub, et Eestiski peaksid paremerakondlastest metsavennad nõukogudeaegsetest punkritest välja tulema, saksa automaadid põõsasse viskama ja modernses maailmas elama õppima. Kui paremerakondlased seda ei õpi, naasvad võimule sotsialistid.
Kirikul on olnud kombeks olla liidus parempoolsetega. Ajalooliselt on see mõistetav. Ent Jeesus pole öelnud ainult, et «vaeseid on alati teie juures» (Jh 12:8), st et vaesus pole (sotsialistlikult) likvideeritav. Jeesus on öelnud ka ähvardussõnad rikastele (Lk 12:13-21): kaamelil pole kerge läbi minna nõelasilmast.
Kirik ja sotsialism ei pruugi jääda vastanditeks, kui varasematest vigadest õpitakse. Sotsiaalse dimensiooni vajalikkust peegeldab kiriku diakooniatöö. Sotsialismist võiksime aga õppida, et raha võimule tuleb seada piir. Siis oleks see ebajumal rakendatud positiivselt ega muutuks märatsevaks deemoniks – ning jumalaks kõige üle jääks ikkagi Jumal.