Kirik ja rahvus-kaaslased

Selle nädala esmaspäeval ja teisipäeval peeti Tallinnas rahvuskaaslaste programmi konverentsi. Tõdeti, et iga eestlane on oluline. Muidugi vajatakse neid kõige rohkem kodumaal, kuid eestlust ja eesti keelt tuleks hoida kõikjal, kus eestlasi elab.Eestlaste teenimises on olnud ja on jätkuvalt eriline osa kirikul. I Eesti kirikukongressil Tartus 31. mail 1917 vastu võetud resolutsiooni 1. punkt ütleb: «Eesti evangeeliumi luteri usu kirik on vaba rahvakirik kodumaal kui ka asundustes.»
Teise maailmasõja käigus okupeeriti Eesti, kümned tuhanded eestlased olid sunnitud lahkuma kodumaalt ja alustama uut elu võõrsil. Põgenike hulgas oli ka Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku 72 vaimulikku. Umbes üks vaimulik tuhande põgeniku kohta. Põgenike hulgas tekkisid kohe laagrikogudused. Ning hiljem, kus iganes eestlasi veidi rohkem kogunes, loodi uusi kogudusi. See oli ilmselt esimeseks põgenikest eestlaste organiseeritud tegevuseks.
1947 loodud Luterliku Maailmaliidu ja 1948. aastal loodud Kirikute Maailmanõukogu esimeseks suureks ülesandeks oli aidata põgenikke sõjajärgsest Euroopast üle ookeani. Selles suures ettevõttes oli kirik eestlaste ainus, kui erandid välja arvata, vahetalitaja, on kirjutanud Konrad Veem.
Kirik sai ja jäi pagulaseestlaste peamiseks organiseerijaks, hoidjaks ja teenijaks. Kiriku kohta öeldi, et see on ainus organisatsioon, mis peab oma peakoosolekut iga nädal. Kiriku juurde koondusid ka need eestlased, kelle usuline hoiak oli üsna leige. Kirikus nähti ainsat tugevat eestlaste koondajat.
1957. aastal oli EELK-l paguluses 62 kogudust: Ameerika Ühendriikides 19, Austraalias 4, Inglismaal 5, Kanadas 11, Lõuna-Ameerikas 2, Prantsusmaal 1, Rootsis 15 ja Lääne-Saksamaal 5. Neid teenis 53 õpetajat.
1986. a oli paguluses 67 kogudust ja 59 vaimulikku. Konsistooriumi ülalpidamist toetas annetusega 12 277 eestlast.
Tänase seisuga on EELK-l paguluses 49 kogudust (Austraalias 4, Inglismaal 3, Kanadas 11, Saksamaal 3, Rootsis 7, Ameerika Ühendriikides 21) ja neid teenib 29 vaimulikku. Kaheksa vaimulikku on kodumaalt: õpetaja Meelis Rosma teenib Austraalias, praost Lagle Heinla Inglismaal, õpetajad Kalle Kadakas ja Arho Tuhkru Kanadas, praost Merike Schümers-Paas Saksamaal, Tuuli Raamat Soomes ja abipraost Jüri Pallo ning õpetaja Nelli Vahtre USAs.
Neid eestlasi, kes pagulaskiriku konsistooriumi annetustega üleval pidanud, on 6322, kusjuures osa kogudusi on maksude tasumisest vabastatud, sellega seoses pole nende liikmete arv täpselt teada.
Viimastel aastatel on kaks kirikupoolt kodus ja välismaal teinud pidevat koostööd. Vaimulikke, kes kodumaa kirikust lühemat või pikemat aega välismaal teeninud, on üle kahekümne. Viljakat koostööd tegid kahe kiriku lauluraamatukomisjonid, ühistööna valmis 1991. aastal ühine kiriku laulu- ja palveraamat, mida kasutatakse nii kodu- kui ka välismaal.
Tänavu 10. juunil kirjutasid peapiiskopid Andres Põder Tallinnast ja Andres Taul Torontost alla deklaratsioonile, milles kinnitasid, et tahavad teha kõik selleks, et süveneks kahe kiriku koostöö ja teineteisemõistmine, et paremini korraldada eestlaste vaimulikku teenimist kõikjal maailmas.
Teine suurem töölõik, mis puudutab rahvuskaaslasi, on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku diasporaatöö. Katkematult on kogudus tegutsenud Petseris. Võimaluste piires on jumalateenistusi peetud Helsingis, Peterburis, Riias, Moskvas, Vilniuses ja Siberis Ülem-Suetukis.
Vajadused eestlaste kiriklikuks teenimiseks on märksa suuremad, kui kirikul praegu võimalusi ja ressursse jätkub. Nüüd jääb lootus, et rahvuskaaslaste programmi raames on võimalik leida uusi vahendeid eestlaste teenimiseks kogu maailmas.

Joel Luhamets,
assessor