Kirik ja raha

Äsja lõppes Saksamaal Hamburgi lähedal Bad Segebergis konverents «Vähem raha – rohkem šansse kirikule». Konverentsil küsiti, kas raha on õnnistus või needus, kust tuleb raha kirikule jmt.
Küsimusele, kust pärineb EELK raha, vastasin konverentsil otse: Saksamaalt! Nagu näitas naerupahvatus, meeldis see vastus sakslastele. Ka meeldis neile, kui vastasin nende naispiiskopi väitele «raha seob energiat», et ka vaesus seob energiat.
Maksureform põhjustas kirikusse suunduvate rahade hiiglalanguse Saksamaal, kus – nagu enamasti mujalgi lääneriikides – kirikumaksud korjab riigi maksuamet. Vähem raha toob kaasa puuduse ning saab olla õnnistuseks ainult juhul, kui ergutab leidma uusi võimalusi.
Uued võimalused ei tähenda ainult uusi finantsvahendeid, et säilitada vanad kiriklikud struktuurid. Mitte ainult rahaliste, vaid muudegi arvude vähenemine on tabanud suurkirikuid läänes, kus noorsugu aina kaugeneb kirikust.
Konverentsil kõneles hollandlane, kuidas nende kirik aina kahaneb ja koondub. Inglase sõnul on neil paljud kirikuhooneid (isegi keskaegsed) juba praegu maha müüdud, lootes riiklikule kultuurimälestiste kaitse seadusele. Rahapuuduse tõttu peab neil osa preestreid oma palga teenima mujalt. Vana Euroopa ilmselt kaob, sest mistahes institutsioonid pole võimalikud ilma rahata.
Lübeckis kohtasin esimest korda Saksamaal kütmata kirikuid. Ainult toomkirik ja katoliku kirik olid veidi leiged, seevastu Jakobi-Kirche ning suur ja imekaunis Maarja kirik, kus tegutses kuulus Dietrich Buxtehude (kelle juures õppis veel kuulsam Johann Sebastian Bach), olid jääkülmad.
Lübecki Petri-Kirche põles (nagu teisedki kirikuhooned) Teises maailmasõjas, kui inglaste pommirünnak linna maatasa tegi. 1960natest on see kirik «sekulariseeritud» – hoone kuulub küll kirikule, kuid seda kasutatakse kunstisaalina. Kunstisaal on aga talveperioodiks suletud, sest pole raha.
Rahauputuse kõrgaeg oli sakslastel 1960ndatel, mil ehitati viimane uus pühakoda Põhja-Elbe kirikus. Ja nagu ütles kord saksa katoliku kiriku preester Rein Õunapuu: «Moodsate kirikute puhul otsekui aimati ehitades, et nad tuleb ükskord ka maha müüa. Olles tasaste lagedega, sobivad nad suurepäraselt tööstushooneteks.»
Rahanappus on tabanud aina suuremat osa saksa ühiskonda. Käärid rikaste ja vaeste vahel on suurenenud. Üha rohkem inimesi ei saa enam tulevikku planeerida, sest võivad igal ajal võõrtöölistele töö kaotada. Räägitakse, et suuruselt kolmas türgi linn maailmas (Ankara ja Istanbuli järel) olevat Berliin.
Meil vahel kardetakse sakslaste ilmalikkust. Pole põhjust karta, saksa kristlus on sekulariseeritud juba ohutuks: see ei tõmba enam kedagi ja neil on võhm väljas. Nüüd saame meie oma NL-aegsete kogemustega toetada tänulikult neid, kes ülisuurte rahasummadega on toetanud pikka aega meid.
Milliseid uusi võimalusi võiksime siis näha kirikule? Mis tõi meid endid kunagi kirikusse? Konverentsil ütles taas too inglise mees, kellega nõustusid ka saksad: «Alati peab meil olema visioon tuleviku kohta – visiooni puudumine tooks kaasa hävingu!»
Mis oleks meie visiooniks? Meie ideaaliks on olnud keskaeg. Kuid sinna tagasi ei saa, sest siis tuleks protsendivõtmine (ja sellel põhinev majandus) kuulutada taas surmapatuks (Jaques Le Goff, «Raha või elu»). Küllap väljendab keskajaigatsus tegelikult põhjust, mis tõmbas meid kirikusse: kirik oli ainus nähtav paik keset nõukogude halli ilmalikkust, kus oli kohal sakraalsus ja kus vahendati jumalikku teispoolsust sakramentaalselt. Seega kehtib ka vastupidi: kui kirikus pole enam tunda jumaliku transtsendentsi «müsteeriumi», siis kirik kantakse maha. Jeesus Kristus kannab kiriku maha ja siis pole lootagi, et inimesed kirikut vajaksid.
Kas oleme juba maha kantud? Võibolla küll, kui pidada «kirikuks» bürokraatiaaparaati, mis pigem varjab kui vahendab jumalikku Püha – ja mis küsib palju raha. Kuid ehkki rahajumal on karm jumal ning kannatab ainult rahalisi argumente, on meie Jumal halastav Isa, kes kannab oma lapsi ka uutes oludes.
Arne Hiob, assessor