Kirik ja inimese vajadused

2000. aastal Usuteaduslikus Ajakirjas avaldatud artiklis «Descendit ad inferna» tõdeb teoloogiadoktor Alar Laats, et EELK on koos paljude teiste kirikutega omaks võtnud teoloogilise orientatsiooni, kus Jumala ja inimese vahekorra küsimus asendub sotsiaalsete küsimustega ning Jumala nõuded inimesele asenduvad inimõigustega. Ta küsib: «Kas sellega, et kristlus püüab ära arvata moodsa inimese küsimusi ja neile vastata, ta tegelikult ei ignoreeri tolle moodsa inimese põhiküsimusi, mis oma loomult ei erinegi kõigi teiste ajastute küsimustest? Kas see polegi küsimus, miks Õhtumaa kirikud kipuvad üha tühjemaks jääma?»
Laats toob näiteks Lääne-Euroopa raamatukaupluse, kus riiulites on pool meetrit kristlikku kirjandust, mis käsitleb peamiselt sotsiaalse õigluse ja vähemuste probleeme ning mille vastu keegi erilist huvi ei tunne. Kõrval on aga meetrite kaupa uususundeid kajastavat kirjandust, mis just tegeleb kannatuste ja kurjusega ning leiab hulgaliselt ostjaid.
Võib-olla oleme juba leppinud tõsiasjaga, et «tänapäeva inimene» ei vaja ristiusku, veel vähem kirikut oma kogemuste mõtestamiseks, eksistentsiaalsetele küsimustele vastuse otsimiseks, oma elule, kannatusele ja surmale tähenduse omistamiseks.
Küllap on paljudele meist tuttav pilt koguduse nõukogu või juhatuse koosolekust, kus lisaks tuletõrjesignalisatsiooni paigaldamise ja oreli restaureerimise projektidele arutatakse tundide kaupa, mil kombel muuta kirikut ühiskonnas nähtavamaks, hõlmates erinevate kultuuri- ja sotsiaalprogrammide kaudu inimesi, kelle vajadustele vastates õnnestub neis võib-olla kultiveerida suhteliselt ebamääraselt mõistetud «kristlikke väärtusi». Arutelu lõppedes lähevad needsamad koguduse juhid ja töötegijad oma elu põhiküsimustele vastuseid otsima hoopis mujalt – kes joogasse, kes Peep Vainu koolitusele, kes esoteerilist kirjandust lugema.
Projektijuhiks, sotsiaal- või kultuuritöötajaks ümberõppinud vaimuliku professionaal­sed oskused preestri, hingehoidja ja vaimuliku teejuhina käivad paratamatult alla nagu kirurgil, kes osutub valituks riigikokku. Haljand Udamil oli õigus, kui ta ütles, et praeguse aja usuelule on iseloomulik inimeste vajadus guru ehk õpetaja järele. Paraku: «Nõndanimetatud ajalooliste religioonide õpetajad enamasti ei suuda selles rollis olla, tavaliselt on neil alati tähtsamat teha kui lihtsurelikuga silmast silma usuasjadest kõnelda. Seepärast lähevad inimesed sinna, kus on neid, keda nad saavad oma guruks pidada.»
Möödunud nädalal peetud vaimulike konverents oli värskendav ja uusi mõtlemissuundi pakkuv. Mitmest ettekandest, seminarist ja vestlusest kumas läbi arusaam, et 90. aastate alguses Saksamaalt meile jõudnud kontseptsioon diakooniatööst kui hoolekandeasutuste võrgustikust, mille kaudu riik või omavalitsus ostab kogudustelt sotsiaalteenuseid, on osutunud ühekülgseks ja vajab ümbermõtestamist. Professor Kari Latvus viitas oma ettekandes tõsiasjale, et ka Uues Testamendis ei ole diakoonia niivõrd sotsiaal-karitatiivne tegevus, vaid pigem seotud apostolaadi kui tervikuga. Wilfrid Stinissen on öelnud: «Kõige selle taga ja all, mida inimene oma konkreetses elus taga igatseb, peitub alati algne igatsus Jumala järele. Ta igatseb Jumalat, kuid otsib Teda valest kohast.»
Konverentsil Urmas Nageli juhitud seminaris jäi kõlama mõte, et kiriklik diakoonia peaks olema suunatud mitte üksnes riskirühmadele, vaid igale inimesele, sõltumata tema sotsiaalsest, poliitilisest ja majanduslikust seisundist või usutunnistusest, ning aitama tal leida iseennast läbi oma vaimse ja vaimuliku igatsuse teadvustamise. Küllap on see üks inimlikumaid vajadusi kõigil ajastutel.

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist