Kiituse kiitus

Kiitev inimene on tänulik. Kes oskab olla tänulik, elab täie rinnaga. See on tunne, mis ei lase inimesel enesekeskne ja ennast täis olla.
Huvitav väljend on meie keeles: ennast täis olema. See justkui eeldaks, et inimene on tühi või siis on tal kuskil tühi koht. Loodus tühja kohta ei salli, see täitub millegagi. Kui parajasti muud pole võtta, siis täitub see inimese endaga. Ta nagu vaataks iseenese sisse ja sellega täidabki tühja koha. Enesega täitmine ei aita ega ole elamiseks piisav. See vajab pidevat toitmist nagu puuriloom või ebajumal.
Ennast täis inimene on teistele üldiselt ebameeldiv. Me mõtleme: no on ikka ennast täis! Kuid see inimene on tegelikult armetu ja õnnetu. Ta on suletud endasse ega suuda või ei taha vaadata väljapoole. Ja tal ei ole olulist asja – sedasama tänutunnet. Tänu tunnet.
On kaks sõna, mis on tulnud heebrea keelest kõikidesse teistesse keeltesse. Need on «halleluuja» ja «aamen». Esimene tähendab «kiitke Issandat!»; see on kutse ehk isegi üleskutse. Või spontaanne hüüatus. Teine on kinnitus: «jah, tõesti!» Või «see on õige!»
Nüüd võiks küsida, miks peaks Issandat, see tähendab Jumalat, kiitma? Miks ta seda vajab?
Aga tegelikult me ju sagedasti kiidame midagi: ilusat ilma, maitsvat toitu, head muusikat, korralikku tööd. Me kiidame isegi teist inimest, ja mitte ainult tema sünnipäeval või austamisõhtul. Miks ei peaks siis kiitma Loojat, kes on selle kõige taga; kes annab meile rohkem, kui me kujutleda oskamegi?
Aga teda me kiidame harva. Küllap vist seepärast, et ta tuleb harva meelde ja me ei suuda teda näha just sealsamas – näha kui kõikide asjade kandjat, kõige taga olijat. See on ka põhjus küsimiseks: hea küll, ma olen rõõmus ja tänulik tubli töö ning hea söögi eest, aga miks on tingimata vaja siia mingit Jumalat? Kuid usalduse leidmine Looja vastu ei olegi kerge.
Paljudele meeldib looduses käia, minna matkama, istuda järve ääres. Maailm on õigupoolest imeline. Vahel kummaline ja ohtlikki, kuid ometi imeliselt korraldatud.
Inimene pole siiski mitte looduse kroon, vaid osa loodusest, see tähendab loodust. Ja looduses pole kõik hellalt hoitud ja kaitstud, vaid seal käib ka lakkamatu üksteise õgimine, endise minek ja uue tulek.
Loodusearmastajat vist tegelikult võlubki looduse juures kõige pideva muutlikkuse, kuid ometi samaks jäämise ühtsus – viimaks sulab kõik üheks suureks Ülemlauluks.
Looduses võib tunda tänu ja kiitust kui midagi nii enesestmõistetavat, et selle väljendamiseks puudub isegi vajadus. Ning seal on võib-olla eriti raske koorem ennast täis olemine nagu inimese enese loodud kunstlikus maailmas.
Võib-olla me vahel pelgame ka seda, et kiitus näib kuidagi lapsik. Me ju pelgame lapsikud näida oma tõsiste asjade tegemise juures. Kuid vaadakem siis lapsi – kuidas nad võivad rõõmustada näiteks esimese lume üle. Või mere ääres vee, päikesesoojade kivide ja liiva üle. Elutunde üle.
Rõõm, tänu ja kiitus on omavahel tihedalt seotud, sest nende allikas on sama tunne. Tunne, mis lihtsalt peab välja pääsema ja endale selleks kanali leidma. See tunne vajab jagamist.
Rõõmustaja tahaks, et ka teised tunneksid sedasama. Ta tahab ka teistele sama rõõmu pakkuda. See siis ongi kutse või üleskutse. Pole midagi viga, kui ka täiskasvanud oskavad samamoodi rõõmustada nagu nende lapsed. See pole siis enam lapsik, see on lapselik.
Sedasama lapselikku rõõmu vajab õieti iga inimene, sest ta tunneb oma sisimas ära õige koha. Olla Looja laps, isegi kui seda endale ei teadvustata. Ennast täis ja õnnetu inimene aga on ebameeldiv ja … lapsik. Aga kiita Issandat, oma Jumalat, ei ole lapsik ega vale. See on õige. See tuleb iseenesest, see on spontaanne, see on reaktsioon millelegi.
Jumal meie kiitust ei nõua ega ka vaja. Kui inimesel on tühjus või tühi koht, siis tuleb lasta seda täita millelgi muul peale iseenda. Kui inimene on avatud, siis on ta avatud ka tänule ja sellest tulenevale kiitusele. See tähendab tõeliselt eneseks olemist. Kes kohtab Jumalat, see kohtab ka iseennast ja leiab enese (uuesti) üles.

Meelis-Lauri Erikson,
Kadrina koguduse õpetaja