Kihelkonnad olgu haldusreformi aluseks

Viimase aastakümne haldusreformitaotlustes on üks läbiv joon – valdade liitmine olemasolevate maakondade piires.

Seega on vaikimisi tunnistatud, et nõukogudeaegne külanõukogude-kolhooside süsteem ja selleaegsed piirid olid siiani parim haldusjaotus. Tuleb ainult külanõukogude territooriumid liita ning elu maal paraneb. Vallad pole ju suures enamuses muud kui ümbernimetatud külanõukogude ja neisse piiridesse moodustatud kolhooside territooriumid.
Maakond omavalitsuseks
Miks siis mitte liita maakonnad kolmeks oblastiks ja nimetada need regioonideks? Oleks loogilisem kui neli regionaalset keskust, mis tegelikult seda ei ole. Tegelikult on ühtede maakondade inimesed riikliku teenuse poolest teistega võrreldes suuresti eelistatud.
Tundub, et praegu parim ettepanek on moodustada maakonna mõõtu omavalitsused. Maarahvastik väheneb ka edaspidi ja nii ei peaks vähemalt 20–30 aastat hakkama uuesti reformima ettekäändel, et olemasolevad omavalitsused on liiga väikesed. Esiteks on reformimine väga kallis ja teiseks on see omavalitsuste jaoks närvesööv ja pingutav. Kui pole selgust tulevikus, ei saa ka teha sihikindlalt rahulikult igapäevast tööd oma piirkonna arendamiseks ja inimeste heaolu tagamiseks.
Selles ettepanekus (maakonnad omavalitsusteks) äratab aga kahtlusi osavaldade staatus. Ikkagi arvatakse, et kohalikule elanikule on parim haldusüksus nõukogudeaegne külanõukogu või kolhoosi territoorium. See on minu meelest selge kohalike maaelanike halvustamine – teile käib küll, peaasi, et saaks reformi kaelast ära.
Kihelkondlik kuuluvus
Vaatame aga asja ühest teisest küljest. Kõige vanem pikka aega edukalt eksisteerinud omavalitsuslik üksus on Eestis olnud kihelkond. Kihelkondade ajalugu ulatub vähemalt 800–1000 aasta taha. Kihelkonna piires kujunes välja ühtne murrak, samuti kombestik ja riietus, ühtsed rahvalaulud ja pärimus. Ka peresidemed ja igapäevane majandustegevus kujunes välja põhiliselt ühe kihelkonna piires.
Kirik kui kirjasõna tooja ja hingeharija oli kihelkonna keskuseks. Rahvas moodustas ühtse koguduse. Seetõttu kujunes maarahval kindel identiteet – tunti uhkust, et oldi just sellest kihelkonnast. Praegu enam nii pole. Sellele on paljus kaasa aidanud rahva rändamine pärast sõda ja ka kolhooside ajal. Suure osa inimeste juured on kuskil mujal, mitte praeguses elukohas.
Siiski ei ole kihelkondlik identiteet kadunud. Kasutatakse kohapeal kujunenud keelendeid, uuritakse ja tutvustatakse kohapärimust, rahvariided valitakse enamasti kodukihelkonna järgi, üha enam hinnatakse kohalikku kombestikku. Kihelkondlik koduidentiteet on eriti tugev vanema põlvkonna hulgas, tahetakse maetud saada kodukihelkonna kalmistule.
Läbiproovitud süsteem
Kui mitte arvestada vähenemistendentsi, on maarahvas viimastel aastakümnetel ka paiksemaks jäänud. Ei rännata enam parema korteri ja töökoha otsingul nagu kolhoosiajal. Seega on täiesti olemas baas ka piirkonda sisserännanud inimeste juurdumiseks. Koha- ja kogukonnaidentiteeti ei tohi alahinnata. See on põhiline faktor, mis muudab inimesed kodukohalembesteks ja suunab neid pikaajalisele heaolu planeerimisele ühes paikkonnas.
Pärast kihelkondade likvideerimist 1925. aastal on kõik hilisemad ametnike katsed halduspiiride väljamõtlemisel (igat tüüpi vallad, rajoonid, külanõukogud, oblastid) maarahva ühtsust rohkem lõhkunud kui selle tugevnemisele kaasa aidanud.
Identiteet, mille kihelkondlik süsteem on inimestele aastasadade jooksul sisendanud, tõstab ka nende eneseväärikust ja -usku. Võtame täiesti suvalise loetelu kihelkondadest, näiteks Urvaste, Ambla, Jüri, Risti, Helme, Haljala, Iisaku, Torma, Mihkli, Kullamaa, Valjala, Reigi, Suure-Jaani jne. Igalt poolt võib leida suurkujusid, kes on kogu Eestile tähtsad olnud ja kelle üle kohalik rahvas uhkust tunneb.
Enamasti on need inimesed olnud seotud koguduste, kihelkonnakoolide ja muude institutsioonidega, kust rahvas kirjaoskust, elamisõpetust, moraalikasvatust ja ühiskondliku tegevuse algteadmisi sai. Kihelkondlik taassünd on tänapäevalgi kõneaineks olnud, tõenäoliselt oleks maakondade kihelkondlik jaotus parim solidaarse, tegutsemis- ja arenemisvõimelise külaühiskonna loomisel. Ei maksaks sajanditega läbiproovitud skeemi kõrvale heita, traditsioonidel ja mentaliteedil on suur jõud. Kihelkondlik mentaliteet peitub praegugi suure osa rahva teadvuses.
Siit ettepanek: kaaluda omavalitsusliku maakonna sees osavaldade asemel kihelkondliku jaotuse sisseviimist. Seda, et meie praegused seadused näevad omavalitsustena ette valdu ja linnu, saab ju muuta. Riigiisad ja ametnikud ei tohiks karta tööd, mis selleks teha tuleb, kui nad tõesti on rahva heaolust huvitatud.
Arutleda tuleb muidugi selle üle, millist kihelkondlikku jaotust aluseks võtta. 13. sajandi algul oli Eestis 45 kihelkonda, 1925. aastal 102. Ilmselt tuleb ka siin leida kesktee. Kihelkondade jagamisega aastasadade jooksul on nende arv kasvanud kahe ja poole kordseks. Ilmselt on siiski 1925. aasta kihelkondadest praegu mitmed nii väikese rahvaarvuga üksused, et ei anna enam õige kihelkonna mõõtu välja. Läänemaal võiks tuua selliseks näiteks Kirbla ja Karuse kihelkonna. Kui väga tahetakse liita, siis ühe piirkonna identiteedi huvides oleks õigem liita juba kihelkondi. Siis tuleb neid 2–5 korda vähem, kui praegu on valdu.
Üks puudus on veel senistel haldusreformikatsetel – pole olnud mingit üldrahvalikku arutelu. Kelle jaoks reformi siis planeeritakse? Pealegi kui on selge, et see riigile mingit kokkuhoidu ei too. Las räägib ka rahvas kaasa, kuidas ta elada sooviks. Võib-olla oleks sobilik 1. mai mõttetalgutel see ühe teemana üles tõsta?

Lembitu Tarang,
Kullamaa koguduse juhatuse liige

Samal teemal:
Urmas Arumäe, «Kas haldusterritoriaalne reform puudutab ka kirikut?» (EK nr 11, 18.3.09);
Siim Kiisler, «Vallamaja ei ole pühamu ehk koguduse, kogukonna ja omavalitsuse rollidest» (EK nr 12, 25.3.09)