Kevaditi on «Jumala jalajäljed» looduses näha

Eelmises Eesti Kirikus mainisin aprilli viimasel nädalavahetusel Põltsamaal peetud religiooni ja teaduse kevadkooli, kus käsitleti religiooni, kultuuri ja looduse suhteid. Mitu sealsetes ettekannetes kõlanud mõtted on aktuaalsed just praegu, kui tormiliselt tärkav loodus sageli lausa kutsub ennast religioosselt mõtestama.
Nii mõnigi kord võib Uue Testamendi lugemine tekitada looduse suhtes teatavaid kõhklusi. Loodust kirjeldatakse seal pigem ettevaatlikult ja kartlikult, näiteks taevast Jeruusalemma kujutatakse kulla ja kalliskividega kaunistatud linnana, kus looduslikku muruplatsigi ei leidu. Ometi on selline arusaam loodusest tänaseks mitmes mõttes muutunud. TÜ Uue Testamendi õppejõud Ain Riistan kinnitas, et Uue Testamendi aegadel turvalisust ja korrastatust pakkuv linn on muutunud suuresti ebakindluse ja kaose sümboliks. Piisab vaid, kui mõelda mõnele filmifantaasiale suurlinnade süngest tulevikust. Kunagine ohtlik maaelu väljendab seevastu turvalisust ja kindlust.
Marek Strandbergi ettekanne raiskavast ja loodussäästlikust majandusest pani samuti mõtlema ja tekitas mõnegi üllatava paralleeli. Näiteks sarnanes tema poolt Eesti oludele kõige ökonoomsema ja efektiivsema metsa väljaveo tehnikana välja pakutud hoburakend üks-üheselt amišite, Ameerikasse rännanud anabaptistide järeltulijate kogukondades kasutatavat tehnoloogiat.
Küllap võib sarnasele tulemusele jõudmist võrrelda liblika ja linnu tiivaga. Need on evolutsiooniliselt erinevat päritolu, kuid täidavad sama funktsiooni. Kui religioosne ja loodussäästlik eluviis jõuavad erinevaid teid pidi sarnastele tulemustele, võib neid tugevate liitlastena näha.
Fred Jüssi suurepäraste fotodega ettekanne rääkis oma ja võõra äratundmisest looduses, võimalusest kogeda seal Jumalat ja samas tajuda võõrast, agressiivset, endale allutada tahtvat elementi – seda, mida oleme harjunud nimetama patuks.
Väärt võimalust enese ja looduse suhte määratlemiseks tutvustas ka Marju Lepajõe. Vana-Kreeka filosoofidele Platonile ja Plotinusele toetuvas ettekandes kirjeldas ta jumalikustumise teena inimese sisemist kontemplatsiooni, mõtisklusele ja palvele pühenduvat eluvaadet, mis sekkub minimaalselt looduse loomulikku arengusse. Seega on tegemist ülimalt ökoloogilise maailmavaatega.
Usun, et religiooni ja teaduse kevadkooli taolised üritused on uute ideede ja mõtete genereerimisel üliolulised. Olgu need või julgustuseks «Jumala jalajälgede» otsingul, mis kevaditi kõige selgemini näha pidavat olema.
Toomas Jürgenstein